„Ma vaatasin täna teie sukad üle: viiskümmend viis paari, ja peaaegu kõik katki…“
„Küll te olete tubli!“ ütles Oblomov tema juurde astudes ja tal naljatades kergelt küünarnukkidest kinni võttes.
Naine naeratas.
„Mis te tühja muretsete? Mul on tõepoolest piinlik…“
„Ei ole midagi, see rohkem perenaiste töö: teil pole kedagi, kes vaataks, ja ma vaatan hea meelega,“ ütles naine, „siin on kakskümmend paari, mis kuhugi ei kõlba: neid ei maksa enam nõeludagi.“
„Pole ka vaja, visake kõik minema, olge head! Mis te neist närudest sorite! Võib ju uued osta…“
„Ära visata? Miks? Näe, need võib kõik ära pöitada,“ ja ta hakkas kärmesti sukki loendama.
„Istuge, olge head, mis te seisate?“ ütles Oblomov.
„Ei, tänan väga, pole aega käsi rüppe lasta,“ vastas Agafja Matvejevna ja ei võtnud jälle tooli vastu. „Täna on meil pesupäev, peab pesu valmis panema.“
„Teie olete lausa ime!“ ütles Oblomov, peatades pilgu tema kurgualusel ja rinnal.
Naine naeratas.
„Kuis siis jääb,“ küsis ta, „kas annate need pöitada või? Ma tellin lõnga ja niidi ära. Üks naine toob meile maalt, linnast ei maksa võtta, see on puhta pude.“
„Kui te nii lahke olete, palun väga,“ vastas Oblomov, „ainult mul on tõesti piinlik, et te vaeva näete.“
„Ei ole midagi; mis meil muud teha on! Näe, need pöitan ma ise, need annan vanaemale teha; homme tuleb nadu võõraks: siis ei ole õhtuti midagi teha, hakkame sukki pöitama. Maša hakkab mul ka juba kuduma, ainult vardad kisub vahel välja: liiga suured, pole talle käe järgi.“
„Ah siis Maša ka harjub juba tööd tegema?“ küsis Oblomov.
„Tõesti, jumala tõsi!“
„Ma ei tea, kuidas teid tänada,“ ütles Oblomov ja vaatas teda samasuguse mõnuga, nagu ta hommikupoolikul oli vaadanud kuuma korpi. „Ma olen teile väga-väga tänulik, ja võlgu ma teile ei jää, eriti mitte Mašale: ostan talle siidkleite, panen ta nagu pupe riidesse.“
„Minge ikka! Mis tänu? Kuhu tal siidkleidiga minna on? Talle ei jõua sitsigi muretseda; tal nagu põleb kõik seljas, eriti veel kingad, ei jõua turult nii palju osta, kui ta lõhub.“
Naine tõusis ja võttis sukad.
327
