nab mind; kõik märkavad seda, usutavad mind, teevad kavalaid tähendusi sinu kohta… Mul on sellest juba villand!…“
„Teevad minu kohta tähendusi?“ sai Oblomov suurivaevu öelda.
„Jah, tänu Sonetškale.“
„Näed nüüd, näed? Sa ei kuulanud mind seekord, said vihaseks.“
„Mis näed nüüd? Ma ei näe midagi, näen ainult seda, et sa oled arg… Mina neid tähendusi ei karda.“
„Mitte arg, vaid ettevaatlik… Aga lähme siit ära, jumala pärast, Olga; näed, sealt tuleb tõld! Äkki on tuttavad? Oh! Ihu lööb üleni märjaks!… Lähme, lähme!“ ütles Oblomov hirmunult, nii et hirm ka neiule külge hakkas.
„Jah, lähme ruttu,“ sosistas ta kiiruga.
Ja peaaegu joostes, sõnagi lausumata läksid nad puiestee lõpuni; Oblomov vahtis ärevalt ringi, Olga käis langetatud päi ja loor näo ees.
„Siis homme!“ ütles Olga, kui nad selle äri juurde jõudsid, kus teener ootas.
„Ei, parem ülehomme… või ei — reedel või laupäeval…“ ütles Oblomov.
„Miks siis?“
„Tead, Olga… ma loodan ikka, et ehk saan seks ajaks maalt kirja.“
„Võib-olla. Aga tule homme niisama, lõunale, kas kuuled?“
„Jah, jah, hea küll, hea küll!“ ütles Oblomov kärsitult, mispeale neiu ärisse sisse astus.
„Ah jumal küll, või niikaugel on siis asi! Missugune koorem on mulle korraga kaela langenud! Mis ma pean nüüd tegema? Sonetška! Zahhar! Moejüngrid!…“
VI
Oblomov ei märganudki, et Zahhar talle päris külma lõunasöögi ette tõi, ei märganud ka seda, kuidas ta pärast söömist voodisse kobis, kus ta nagu nott magama uinus.
Järgmisel päeval läbistas teda värin, kui ta Olga juurde minekule mõtles: kuidas ta saab minna?! Ta nägi selgesti vaimusilma ees, kuidas kõik teda seal tähendusrikkalt vahivad.
Uksehoidja võtab teda muidugi kangesti lahkelt vastu.
325
