saab juba üksteist, ja mina olen ikka veel voodis, ja silmad alles pesemata? Zahhar, Zahhar!“
„Jumal küll! Noh?“ kostis eestoast ja kohe selle järel käis tuntud põntsatus.
„Kas pesuvesi on valmis?“ küsis Oblomov.
„Ammu!“ vastas Zahhar. „Miks te üles ei tõuse?“
„Miks sa siis ei ütle, et valmis on? Ma oleksin ammu üles tõusnud. Mine nüüd, ma tulen sulle kohe järele. Mul on tegemist, ma pean natuke kirjutama.“
Zahhar läks ära, kuid tuli varsti tagasi, käes täiskirjutatud ja mäkerdatud kaustik ning mitu paberilipakat.
„Kui te kirjutama hakkate, siis võiks ka arved läbi vaadata: raha tuleb ära maksta.“
„Mis arved? Mis raha?“ küsis Ilja Iljitš pahaselt.
„Lihunikule, köögiviljapoodi, pesunaisele ja leivapagarile: kõik küsivad raha.“
„Muud ei olegi kui üks rahamure!“ torises Ilja Iljitš. „Miks sa natukesehaaval arveid ei too, ikka kõik korraga?“
„Te ajate mind ju iga kord minema: et homme ja homme…“
„Kas siis nüüd ei või homseks jätta?“
„Ei, norivad juba kangesti: enam võlgu ei anna. Täna ju esimene kuupäev.“
„Oh!“ ütles Oblomov tusaselt. „Uus mure! Noh, mis sa seisad? Pane lauale! Ma tõusen kohe, pesen ja vaatan siis,“ ütles Ilja Iljitš. „Nii et pesuvesi on valmis?“
„Jah on,“ vastas Zahhar.
„Noh, nüüd…“
Oblomov hakkas ägisedes end üles ajama, et voodist välja tulla.
„Ma unustasin enne öelda,“ alustas Zahhar uut juttu, „et siis, kui te alles puhkasite, saatis majavalitseja kojamehe ütlema, et me peame siit tingimata välja kolima… neil on korterit tarvis.“
„Noh, mis siis ikka! Kui on tarvis, eks siis kolime muidugi ära. Mis sa käid mulle sellega peale? Kolmat korda juba räägid sellest!“
„Mulle käiakse ka.“
„Ütle neile, et küll me kolime!“
„Nemad ütlevad, et me olla juba kuu aja eest luband, aga ikke põle kolind, ähvardavad politseile teatada.“
„Teatagu!“ ütles Oblomov kindlalt. „Me kolime niikuinii, kui ilmad soojemaks lähevad, ütleme, kolme nädala pärast.“
„Kolme nädali pärast — kus seda saab! Valitseja ütleb, et
14
