kahe nädali pärast tulevad töölised: lammutavad kõik maha… Käsk on, et homme või ülehomme…“
„Nononoo! Või nii kähku! Vaata aga, mis tema ei taha! Võib-olla käsite silmapilk kolida? Sina ära tuleta mulle parem seda korteriasja meeldegi! Ma keelasin juba kord, aga sa hakkad jälle! Katsu sa!“
„Mis ma pean siis tegema?“ küsis Zahhar.
„Mis sa pead tegema? Ah mõtled nõnda minuga valmis saada?“ vastas Ilja Iljitš. „Ta küsib minu käest! Mis on minul sellega asja? Jäta mind rahule, ja muidu tee, mis tahad; aga säti asjad nii, et ei peaks kolima! Sa ei või nüüd sedagi oma härra heaks teha!“
„Kuidas ma pean neid sättima, isake Ilja Iljitš?“ kähises Zahhar mahedalt. „Ega see põle minu maja: kuidas saab võõrast majast mitte välja minna, kui aetakse? Oleks see minu maja, siis muidugi, kõige suurema lahkusega…“
„Kas sa ei saa siis nendega kuidagi kokku leppida? Noh, et me oleme siin tükk aega elanud, maksame korralikult üüri.“
„Olen juba rääkind,“ ütles Zahhar.
„Ja mis nemad ütlevad?“
„Nemad… Ajavad muudkui oma õigust: minge välja, meie tahme korteri ümber ehitada. Tahvad doktori korterist ja sellest siin kokku ühe suure teha, peremehe poja pulmadeks.“
„Jumal hoidku küll!“ ütles Oblomov pahaselt. „Et leidub ka mõni eesel, kes tahab naist võtta!“
Ta keeras end selili.
„Ehk kirjutaksite majaperemehele, härra,“ ütles Zahhar, „võib-olla ta jätaks teid siis rahule ja laseks esiotsa selle teise korteri maha lõhkuda.“
Zahhar viipas käega kuhugi paremale.
„Heai küll, ma kirjutan, kui üles tõusen… Mine nüüd oma tuppa, ma mõtlen natuke. Ei oska sa ka midagi ise teha,“ lisas ta juurde, „isegi sellist tühist asja pean mina õiendama.“
Zahhar läks ära ja Oblomov hakkas mõtlema.
Kuid ta oli hädas, millest õieti mõelda, kas külavanema kirjast või uude kohta kolimisest; või hakata hoopis arveid kokku võtma? Elumurede rüsinas kaotas ta pea ja lebas ikka edasi, väherdes küljelt küljele. Aeg-ajalt kuuldus üksikuid hüüatusi: „Oh, jumal küll! Elu käib pinna peale, igast kandist pitsitab!“
15
