„Kuidas teistel kõik puhas on?“ küsis Oblomov omakorda. „Vaata vastas, klaverihäälestajal: nii kena vaadata, ja ometi on seal ainult üks tüdruk…“
„Aga kust sakslased prügi võtavad,“ vaidles Zahhar vastu. „Vaadake, kuidas nemad elavad! Terve pere närib nädal aega ühte konti. Kuub läheb isa seljast poja selga ja säält jälle isa selga tagasi. Naisel ja tütardel on lühikesed undrukud, katsuvad teised oma jalgu peita nagu emahaned… Kust neil see prügi tuleb? Neil ei ole seda moodu, nagu näituseks meil, et kapis vedeleb aastate kaupa hunnikus vanu, ärakantud rõivaid või et kapinurk korjuks talve jooksul leivakoorukesi täis… Neil põle koorukesi raisata: tehakse suhkariks ja süüakse õlle juurde.“
Niisugune kitsi elu pani Zahhari koguni läbi hammaste sülitama.
„Ei aita see jutt midagi,“ ütles Ilja Iljitš, „pead paremini koristama.“
„Teinekord koristakski, aga teie ei lase,“ ütles Zahhar.
„Ikka sama laul! Või mina segan!“
„Muidugi segate; istute kogu aeg kodu: ei saa ju teie juuresolekul koristada! Minge päevaks otsaks ära, küll ma siis koristan.“
„Vaata, mis tema ei taha — ajab kodunt välja! Mine parem oma tuppa!“
„Ei, tõesti!“ käis Zahhar peale. „Läheksite kas või täna välja, me teeksime Anisjaga kõik korda. Ega kahekesi ei tulegi toime: peaks mõne naise appi võtma, saaks kõik üle pestud.“
„Uuh! On aga mõte — naisi veel vaja! Mine nüüd!“ ütles Ilja Iljitš.
Juba ta kahetseski, et ta oli Zahhariga seda juttu alustanud. Ikka läks tal meelest, et kui seda delikaatset teemat puudutada, on kohe tülinat ja saginat karta.
Ta oleks küll tahtnud, et kord oleks majas, aga nõnda, et see oleks toimunud nii-öelda iseenesest, tähelepandamatult; kuid Zahhar kukkus kohe protsessima, niipea kui tolmupühkimisest või põrandapesemisest juttu tehti. Sel puhul hakkas ta tõendama, et kogu majas tuleb tohutu möll ette võtta, sest ta teadis väga hästi, et juba see mõte üksi ajab härrale hirmu peale.
Zahhar läks ära ja Oblomov jäi mõtteid mõlgutama. Mõne minuti pärast lõi kell jälle pooltundi.
„Mis see siis on?“ ütles Ilja Iljitš päris kohkunult. „Kell
13
