kõik kapid korda. Aga kunas ma neid praegu pühin? Te olete kõik see aeg kodu…“
„Ma käin ju vahel teatris ja võõrusel ka, siis ju võiks…“
„Mis koristamine see öösi on?“
Oblomov vaatas etteheitvalt teenrile otsa, kõngutas pead ja ohkas; Zahhar vaatas ükskõikselt aknast välja ja ohkas ka. Härra mõtles nähtavasti: „Noh, va vennas, sa oled veel rohkem Oblomov, kui mina olengi.“ Zahhar aga oleks võinud väga hästi mõelda: „Luiskad! Sa oled kange mees haledat ja tarka juttu ajama, aga tolmust ja ämblikuvõrkudest põle sul üldse lugu!“
„Saad sa sellest aru,“ ütles Ilja Iljitš, „et tolmust siginevad koid? Ma olen mõnikord seinal isegi lutikat näinud.“
„Mul on kirbud ka!“ kostis Zahhar ükskõikselt.
„On see siis hea? See on ju jõle!“ tähendas Oblomov.
Zahhar muigas kogu näoga, nii et naeratusest võtsid osa isegi silmakulmud ja põskhabe: need nihkusid oma paigast ära ja üle näo kuni otsaesiseni valgus punane laik.
„Egas mina põle süüdi, et ilmas lutikad olemas on!“ ütles ta naiivse imestusega. „Kas mina olen nad välja mõeld?“
„See tuleb mustusest,“ ütles Oblomov vahele. „Mis sa ajad lori!“
„Ja mustust põle ka mina välja mõeld.“
„Öösiti jooksevad su toas hiired, ma kuulen.“
„Ka hiiri põle mina välja mõeld. Ja sihukesi loomi nagu hiired, kassid, lutikad — neid on igal pool palju.“
„Kuidas siis teistel koisid ega lutikaid ei ole?“
Zahhari näol avaldus uskmatus või õigemini täiesti kindel teadmine, et lugu on teisiti.
„Mul on kõike palju,“ ütles ta kangekaelselt, „ei jõua ju iga lutika järele vaadata, ja prausse järele ronima ka ei pääse.“
Ise ta aga mõtles nähtavasti: „Ja mis magamine see ilma lutikateta on?“
„Pühi põrandat, tee nurgad puhtaks, siis neid ei tule,“ õpetas Oblomov.
„Täna koristad ära, homme korjub jällegi,“ arvas Zahhar.
„Ei korju,“ ütles härra vahele, „ei tohi lasta“.
„Korjub küll, ma tean,“ kinnitas teener.
„Kuigi korjub, pühid jälle ära.“
„No kuulge! Iga päev kõik nurgad üle võtta?“ küsis Zahhar. „Mis elu see siis on? Siis võiks parem jumala ingel hinge järele tulla!“
12
