see, et Raismik endist wiisi Aino sõnade kallal arutas, neid kui mõistatusi üles arwata püüdis. Selleks otstarbeks astus ta nii mõnigi kord Hilda Maasika poole sisse. Wiimasel ajal kiskus teda iseäraline jõud siia. Aino sõnad oliwad seda jõudu suurendanud. Raismik arwas märkawat, et Hilda tema seisukorda mõistab ja temale kaasa tunneb. Kord korralt kaswas usaldus tema wastu ikka suuremaks. See oli tung inimese järele, kellega kõigest rääkida wõiks, mis rõõmu sünnitab ja haiget teeb, iseäranis wiimasest. Ainoga ei saanud Raismik enam nõnda rääkida. See armastas ennem naerda ja naljatada. Pääle selle ei olnud ju ühtegi inimest, kes Ainole lähemal oleks seisnud kui Hilda. Raismik kuulis aegajalt ühe wõi teise sõna Aino kohta ja see oli nii hää. Ka oli Raismikule Hilda elulugu, tema praegune kirjade lugemine Aino läbi tuttaw. Ta teadis, et see waikne, tagasihoidlik kuiwetanud näoga naesterahwas nii palju läbi kannatanud on. Niisugust inimest pidas ta aga teiste walude mõistmiseks, nendest arusaamiseks kõigekohasemaks. Ja kui Raismiku rinnas haiget tegi, siis tõmbas teda iseäralik jõud Maasika poole. Isegi see juba rahustas teda, kui ta selle tõsise, poolkurwa näo pääle mõni aeg waadata wõis.
84
