Nende mõistatuste seletuste juures aga, mille kallal Raismik oma pääd murdis, wõis Hilda waewalt abiks olla. Küll oli ta wahekord Ainoga jällegi lahkeks muutunud, aga tekkinud tumedus ei tahtnud kudagi kaduda. Nad lobisesiwad üheskoos, oliwad nähtawasti awalikud, aga siiski paistis Aino juures midagi silma, millest Hilda aru ei saanud. Tema sõbranna ei olnud endine lahtilöödud raamat, millest kõike lugeda wõib, mis sa aga tahad. Aga Hilda ihkas selle järele. Sellepärast otsis ka tema inimest, kes talle selguse kättemuretsemises abiks wõiks olla. Seda abi lootis ta kõige paremini Raismikult, sest wiimased nähtused oliwad talle päewaselgeks teinud, mis selle nooremehega sündis. Niisugune peaks aga oma unistuse-objekti silmas pidama, teda tundma. Nii oliwad Hildal kui ka Karlil wastastikused põhjused, mis neid lähenema sundisiwad. Kumbki aga ei tahtnud, ei usaldanud tänini esimest otsustawat sammu astuda. Mõlemad ootasiwad parajamat, tarwilikumat silmapilku.
Wiimaks jõudis Raismik otsusele, et ta enam niisuguses tumeduses elada ei wõi. Ta pidi teada saama, missuguseks Aino wahekord Kulnoga on muutunud ja mis temal enesel Aino poolt loota on. Ta otsustas kõige otse-
85
