kusse wisanud ja ise pakku jooksnud. Nüüd wahib ta kusagil paksu põõsa taga lömitades ja wäriseb tundmuste rüüstawa sõjakäigu ees. Niisugused rasked silmapilgud aga ei olnud tänini kaua kestnud. Mõistus tuli peagi oma peiduurkast wälja ja siis ütles Raismik jällegi:
„Mina olen mina! Mina olen mina ise! Ma olen see, milleks ma ise ennast olen teinud! Keegi ei tohi minusse puutuda. Ma ei luba ennast ümber teha, sest see ei meeldi mulle!“
Kuid ka niisugused kindlad silmapilgud ei kestnud kaua. Nii mõnigi alus, mida Raismik wääratamatalt arwas üles seadnud olewat, lõi kõikuma, omandas teise kuju. Mõnikord otsustas ta iseeneses, et ta Aino ja tema sõnade pääle enam ei mõtle, tööd tegema hakkab ja ootama jääb, mis terwest asjast wälja tuleb.
„Olen enne üksi läbi saanud, siis saan ka edaspidi“, sõnas ta niisugusel korral.
Sestsamast kahetses ta aga, miks ta terwe loo niikaugele oli wiinud. Miks ei teinud ta asjale juba waremalt lõppu! Aga nüüd kerkis terwe rida silmapilkusi ülesse, mida waadeldes Raismik kõik oma arutused ja kahetsused ära unustas. Liig ilusad oliwad need silmapilgud, kui et nende kõrwal weel midagi muud oleks wõinud elutseda. Kõigele sellele järgnes aga
83
