„Ma wast olen ehk tüliks,“ wastas see ja ta hääl kõlas kurwalt ja kibedalt. See tõi Ainole Hilda sõnad meelde ja korraga tõusis tal tung selle suure ja tugewa mehe wastu hää olla, tema häält lahkeks teha, iseäranis sellepärast, et ta nõnda ka iseenese tusast lootis wõitu saawat.
„Mis sa ometi räägid!“ ütles neiu. „Oled sa mulle mõnikord tüliks olnud? Tule parem ühes ja sellega on asi korras.“
Ta wõttis nooremehe käe alt kinni ja wedas teda enesega kaasa ning sel tublil põhjamaa karul polnud jõudu talle wastu panna. Ja kumbki nendest ei imestanud selle üle. Mis aga noortmeest sundis oma wõimuka kaaslase silmi otsima ja nendesse widewiku tumedusel üles poole wahtiwatesse sügawustesse pilku heitma, oli see, et temal käe alt kinni wõeti; seda ei olnud Aino ialgi enne teinud. Ka temal enesel tuli see ootamata; alles pärast-poole pani ta seda tähele. Warsti pöörasiwad nad linnast wälja ja kui nad tüki aja pärast tähtede silmapilgutuste saatel koju poole tuliwad, siis oliwad nad mõlemad hääs tujus. Aino oli palju naernud ja lobisenud, kuna noormees tema häält ja naeru kuulas.
„Mis sa wiimasel ajal oled teinud?“ küsis neiu.
50
