ja päälegi, ega me täna midagi mõistlikku ei räägi, ma tunnen seda.“
Nõnda läks Aino üksi. Ta sammus esiteks otstarbeta uulitsat mööda edasi. Wiimaste päewade sündmuste üle järele mõeldes ja wastutulejate nägusid silmitsedes, mis täna iseäranis töntsid ja tuimad näisiwad olewat, muutus ta tuju weel halwemaks. Tähelepanematalt oli ta sinna jõudnud, kus hoowiwärawast sisse pöörates tee Kulno juurde wiis, ilma mõtlemata läks ta üle hoowi ja sammus teisele korrale, kus ta ukse pääle koputas. Alles nüüd märkas ta, mis ta teinud ja peaaegu kahetses ta oma tegu. Sel silmapilgul awati aga uks ja kui Aino sisse tahtis astuda, wastas talle poolämarikust toast teenija naesterahwa hääl:
„Tudengi herrat ei ole kodus, on wälja läinud.“
Sõnalausumata tuli Aino trepist alla tagasi ja ta tusk sai weel tuntawamaks. Jälle oli ta uulitsal. Korraga nägi ta Karli omale wastu tulewat ja rinda lehwis kergendaw tuul. Üksikluse tundmus, mis maad oli wõtnud, taganes eemale. Aga ka Karl näis tusane olewat. Ta tahtis warsti edasi minna.
„Kas sa mind saata ei taha?“ küsis Aino.
49
