„Mitte midagi,“ wastas Karl.
„Miks nii?“
„Ei tea, lihtsalt nii.“
„Ma kuulsin juba midagi selle kohta.“
„Sina kuulsid juba? Mida siis?“
„Et see mitte lihtsalt nii ei ole. Neiu Maasik rääkis.“ Nooremehe rinnas tuksatas. Mis wõis see küll rääkinud olla?
„Millal?“ küsis ta.
„Täna. Sina käia wiimasel ajal wäga sagedasti tema pool ja tema on sinust wäga hääs arwamises.“
Nende sõnade pääle waatas noormees latritule walgusel neiule küsiwalt näosse. Neiule tegi see aga teatud wiisil lõbu, et ta nooremehe niisugusesse hingelisesse seisukorda wõis panna. Iseäraline tung tõukas teda weel kaugemale minema. Selleks andis wististe see tusane tundmus, mida ta Hilda juurest kaasa oli toonud, iseäralist hoogu.
„Ja mina läksin temaga riidu,“ rääkis Aino edasi.
„Riidu?“
„Mitte just riidu, aga nii natukene.“
„Mispärast?“
„Ma ei tea, aga ma ei sallinud teda täna, ta rääkis liig palju sinust.“
51
