tarwitas ta oma mõju alati kurjasti. Ta torkis neiut sõnadega ja tegudega, tema tundmusi üles äratades ja neid siiski wastamata jättes. Ja mida rohkem osawõtmatust neiu nooremehes arwas tähele panna wõiwat, seda suuremaks tõusis tal tema järele tung, iseäranis nüüd, kus ta teadma arwas, et nende lähenemisel mingisugusid takistusi enam ees ei wõiks olla. Neiu unistas ööd kui päewad noorestmehest ja käis pea igapäew tema pool. See sai kõigest sellest aru ja näis kahjurõõmulikult sõnawat:
„Eks waatame, kui kaua sa wälja kannatad ja mis sa wiimaks teed.“
Aga midagi uut ega huwitawat ei juhtunud. Üks päew oli teise sarnane. Kui Lillak ühel niisugusel päewal jällegi Kulno poole tuli, wabandas see ennast ajapuudusega. See tuli neiule ootamata. Tal oliwad täna suured plaanid pääs ja punane roos riiete all rinnas. Ja nüüd korraga: ei ole aega. Neiu jäi akna alla seisma ja wahtis säält mõttes wälja. Silmadesse paisusiwad tal pisarad. Ta kahetses, et ta uuesti oli hakanud Kulno pool käima. Esiteks oli ta enesest ilusasti wõitu saanud, nüüd oli lugu halwem.
„Teie olete kurb, tunnete ennast haawatud olewat?“ küsis Kulno neiu pisaraid nähes.
209
