„Aga ma räägin tõtt, mul ei ole aega, mul on korraldusi, pean ära sõitma.“
„Ära sõitma?“ küsis neiu hirmunud pilgul ja istus tooli pääle. Ja nüüd korraga tundis ta täies suuruses, kelleks see noormees talle wiimasel ajal oli saanud. Ja kui südameta ta on. Ta tahab ära sõita, ilma et ta temale sõnagi lausuda mõtleks. Nagu poleks midagi olnud. Aga neiu ei wõi seda. See, mis rinnas, kipub säält wälja, kuigi teda kuulda ei taheta, ja wähe on jõudusid, mis wäljakippujat tagasi suudawad suruda. Neiu ei leia aga kohaseid sõnu, ei tea, millest pääle hakata; piinlik ja õudne on sellest rääkida, mis südamele kõige lähemal seisab. Seda peab silmist, liigutustest ja häälest ära tundma. Mõnest pühadusest ei tohi awalikult kõneleda kui tahetakse, et ta ka edaspidi pühaduseks peab jääma. Neiu langeb tooli pääl kokku ja nutab ainult. Kui noormees teda nõnda natukene aega on silmitsenud, astub ta tema juurde ja wõtab selja taga seistes tema kätest kinni. Neiu laseb seda sündida, ajab oma pää toolitoe pääle tagasi ja waatab märgade silmadega nooremehe pääle ülesse, nagu tahaks ta sõnada:
„Kas sul mulle midagi öelda, midagi anda pole?“ Ja kui noormees endist wiisi
210
