polnud lubanud Kulno poole minna. Nüüd oleks ta jällegi seda teha tahtnud. Ta otsis parajat silmapilku, kus ta seda märgata wõiks lasta. Seda polnud tal wajagi, sest Kulno jõudis asjast aru saades neiule kutsega ette. Uue hooga hakkas neiu süda rinnas lööma, kui ta tuntud kulunud trepiastmeid mööda ülesse astus. Toas ringi waadates sõnas ta:
„Kõik on endist wiisi.“
„Kõik“, tõendas Kulno ja tundis rinnas külmust.
Mistarwis oli ta selle neiu siia kutsunud? Oli tal tema wastu tõepoolest weel huwitust? Aga kust tuli siis see külmus rinda? Nende küsimiste pääle ei osanud ta wastust anda.
Siiski kutsus ta ka edaspidi neiut oma poole ja see tuli, nagu ei märkaks ta sugugi, missuguses meeleolus noormees tema juures wiibib. Wististi lootis ta, et aegamööda kõik muutub. Lillak sai ju asjast nõnda aru, et Ainol Kulno juures igawaks oli läinud, kuna see ikka weel temast unistas. Aga küllap waibuwad walud ja ununewad unistused — trööstis ennast Lillak, — ning siis on kõik jälle hästi. Aga kaua pidi neiu paremaid aegu ootama. Ja kui juhtuski silmapilkusid, kus Kulno elurõõmust üle näis keewat, siis
208
