„Muidu ei jõua ma Teid siduda.“
„Mind ennast jõuate Te ikka siduda, kuid waim…“
„Teie waim?“
„See tähendab — mu pää.“
„On ta nii kange?“
„Ühedki juuksed ei suuda talle kauemaks ajaks ahelateks saada. Isegi kõige sügawamatesse silmadesse ei upu ta täitsa ära.“
„Millega peab teda siis siduma?“
„Waimu peab waimuga siduma.“
Mõlemad naeratasiwad ja see naeratus lehwis kui kerge karastaw tuulelehk palawal suwisel päewal. Noormees lükkas neiu oma rinnalt ülesse, waatas tema silmadesse, mis läbi mustade lokkide wäiksete järwedena, mille pinnal päike wirwendab, nagu paksu metsa tagant wastu sinendasiwad.
„Nõnda olete Teie hirmus,“ ütles üliõpilane.
„Ja Teie — hää.“
„Ma hakkan Teid kartma — Teie enese pärast.“
„Minul kaob Teie pärast kõik hirm.“
Neiu puges jällegi nooremehe lähedale, nagu tahaks ta oma sõnu tegelikult tõendada. Ja kui noormees teda kõwemini enese wastu
162
