surus, siis tundis ta, et neiu närwide kogud aegajalt nagu kramplikult kokku tõmbasiwad.
„Sa wärised,“ sosistas noormees, esimest korda Ainole „sina“ öeldes.
„Liig palawusest hakkab külm,“ naeratas neiu, nooremehe waremalt öeldud sõnu korrates.
„See läheb üle“, rääkis noormees, kelle pää juba selgemalt töötama hakkas.
Neiu waikis.
Kui kaua aega nad nõnda mööda saatsiwad, seda ei mäletanud kumbki, aga ilm oli wahe pääl pimedaks läinud, nii et neiu waewalt oma juukseid peegli ees korraldada nägi.
„Kudas Te mu juuksed ära olete sasinud,“ sõnas neiu etteheitwalt. Ja nüüd wiskas ta nad üle pää silmade ette.
„Waadake, kas Te nüüd ka silmi näete?“ küsis Aino.
„Ei näe.“
„Aga mind ennast?“
„Waewalt, waewalt.“
Nende sõnade juures tõstis noormees neiu juuksed ülesse ja pistis oma pää nende alla.
„Nüüd näen ma Teie silmi ja mul on, nagu näeksin ma ka Teid ennast“, rääkis üliõpilane neiuga rind rinna wastu seistes.
163
