Noormees istus neiuga sohwa pääle. Warsti oli endine tusk jäljetult kadunud ja nad wõisiwad wabalt kõikide asjade üle rääkida. Nooremehe ettekujutuse wõim töötas jällegi kiirendatud käigul ja tagus ilmlõpmata kujusid ja mõtteid walmis. Neiu tuksuwast kehast hoowas unistama panew soojus wälja ja nooremehele tuli Greeka ilm oma kaljulõhega meelde, kus pääl naesterahwas istub ja uimastatud pääga sõnu räägib, millest midagi tähtsat ja tulewiku-ettekuulutawat wälja peab lugema. On siis selleks ikka midagi uimastawat, mõistusttumestawat waja, et midagi uut ütelda? Kas wõib selge pääga niisuguse unistawa hinge sõnadest aru saada?
„Te tõusete kui uimastaw aur mulle pähe,“ sosistab noormees.
„Mul poeb wäsitaw uni mööda liikmeid ikka kaugemale, kaugemale,“ naeratab neiu.
„Ma ei saa warsti enam millestki aru.“
„Mul wajuwad silmad kinni, nende laud on rasked, rasked.“
„Ma tahaksin Teid surnuks pigistada ja siis elawaks suudleda.“
„Ei, suudlege uni mu liikmetest ära, siis saan ma isegi elawaks.“
„Wabastage mind omast uimastawast aurust.“
160
