bematu ülelöömise alal „üheskoos teinud kõik, mida üldse võib teha“. Välimuselt nad sobisid halvasti: üks tuimsilmne, õel ja pehme lihava joonestikuga; teine kõhn, kõikjalt õõnes, pea pikk ja luine, nagu vanal hobusel, paled augus, meelekohad lohus, pealuusse pugenud silmades ükskõikne klaasine helk. Tema oli kuski ida pool randa jooksnud — Kantonis, Šanghais või Jokohamas; vististi polnud tal tähtis meelde tuletada oma laevaõnnetuse täpsat kohta ega ka põhjust. Halastustundest tema nooruse vastu oli aastat kakskümmend tagasi ilma suurema kärata teda laevast välja visatud ja kuna asjad oleksid võinud minna hoopis halvemini, jäi talle selle sündmuse mälestusse vaevalt mõni õnnetusejooneke. Kuna just tol ajal siin vetes aurulaevandus oli hoogu võtmas ja tema oskusega inimesi leidus alguses vähe, siis tema „sai hakkama“ — kuidagi. Võõrastele püüdis ta ikka sünge üminaga teatavaks teha, et „tema on siin kaugel juba vana vilunud asjamees“. Ta liikudes paistis, nagu tolgendaks ümber mõni riietatud luukere; tema kõnd oli paljas huupi kobamine ja nõnda ta luusiski ümber masinaruumi laeakna, suitsetades neljajalase kirsipuust varre otsa pandud metallkabas oopiumiga immutatud tubakat totras tõsiduses mõtlejana, kes arendab mingi tõe udusest virvendusest filosoofilist süsteemi. Oma joogitagavaraga polnud ta harilikult sugugi helde, kuid sel ööl oli ta oma põhimõtteist loobunud, nii et tema abi, see nõrga peaga Wappingi[1] laps, oli nii maiustuse ootamatusest kui ka joogi kargusest muutunud õnnelikuks, häbematuks ja jutukaks. New South Walesi sakslase viha oli pöörane; ta ähkis ja puhkis nagu aurulasketoru ja Jim, keda see etendus ainult nõrgalt lõbustas, ootas kärsitult aega, mil alla minna: kümme viimast minutit valveajast olid ärritavad nagu püss, mis ei võta tuld; need inimesed ei kuulunud sangarliku seikluse valdkonda;
- ↑ Madruste linnaosa Londonis.
