vat oma pattudest, sest jumala eest, kolme viimase päevaga ta olevat sooritanud õppekursuse tolle paiga tarvis, kuhu lähevad pärast surma kõik halvad poisid, ja selle neetud kolinaga seal all ta olevat tehtud peaaegu kurdiks. See vilets, vana mädanud loguhunnik ragisevat ja paukuvat seal all nagu mõni vana laevalae tõstekraan, ainult veel hullemini; ja mis teda ajab iga jumala-päev ja -öö keset seda viiekümne seitsme ringiga edasi logisevat kolukambrit oma elu kaalule panema, see käivat tema mõistusest üle. Küllap ta vist olevat hulljulgeks sündinud, pagan võtku. Tema… „Kust saite juua?“ päris sakslane väga vihaselt, kuid liikumatuna kompassimajakese valguses, nagu oleks ta mõni pekirahnust voolitud kohmakas inimkuju. Jim naeratas ikka veel tagasitõmbuvale silmaringile; tema südant täitsid suuremeelsed tungid ja tema mõte vaatles iseenda üleolevuse. „Juua!“ kordas masinist sõbraliku pilkega: ta rippus mõlema käega reelingi küljes varjukujuna, millel nõtked jalad. „Mitte teilt, kapten. Teie olete selleks liiga kitsi, pagan võtku. Ennem lasete hea mehe kärvata, kui annate talle tilga keelele. Seda nimetate teie sakslased kokkuhoidmiseks. Peidate penni, pillate naelu.“ Ta muutus sentimentaalseks. Peamasinist andnud talle kella kümne paiku lonksu õlut — „ainult ühe lonksu, jumala eest mitte rohkem!“— vana hea peamees; kuid et seda vana kelmi tema unekastist välja vinnata, isegi viietonniline kraan ei suudaks seda. Seda mitte. Igatahes mitte täna öösel. Ta magas magusasti nagu väike laps, — pudel priima konjakit padja all. Patna kapteni jämedast kaelast kostis madal kurin, mille pinnal sõna Schwein kõla lipendas üles ja alla, nagu oleks ta mõni tujukas sulg nõrgas tuuleõhus. Tema ja vanem masinist olid nii mõnegi hea aasta olnud kaaslased, teenides sama joviaalset, nutikat vana hiinlast, kes kandis sarvprille ja punaseid siidlinte oma auväärse halli pea patsis. Patna kodusadamas valitses arvamine, et need kaks olid hä-
34
