ometi polnud nad halvad mehikesed. Isegi kapten… Tema süda hakkas pööritama selle lõõtsutava lihamäe läheduses, millest kostis korisev urin ühes roppude väljendiste segase porinaga; aga ta mõnules liiasti väsimuseuimas, kui et oleks viitsinud midagi otsustavalt vihata. Nende inimeste omadustel polnud tähendust; tema puutus küll nendega kokku, aga nemad ei võinud teda puutuda; tema hingas nendega ühist õhku, kuid tema eraldus neist… Läheb kapten masinistile kallale?… Elu oli mõnus ja Jim oli endas liig kindel — liig kindel, kui et… Joon, mis eraldas tema mõtisklemist hiilivast uneuimast jalul, oli peenem kui äinblikuvõrgu kiud.
Abimasinist siirdus nüüd kergete üleminekutega oma võimete ja julguse vaatlemisele.
„Kes on purjus? Mina? Ei, seda mitte, kapten! See ei lähe! Tondi pihta, peaksite ju ometi ise teadma, et peamees pole küllalt helde kas-või varblastki täis jootma! Joomine pole mulle kunagi halba teinud; seda märjukest pole veel olemaski, mis paneks minu pea purju. Pagan võtaks, teie viski asemel võiksin kas-või vedelat tuld ämbriga alla kallata ja ikka külmaks jääda nagu kurk. Kui peaksin ennast joobnuks, siis kargaksin kohe üle parda — et end tülist ära koristada, tont võtku. Seda teeksin! Jalamaid! Ja sillalt ma ei tagane. Sest kus peaksin ma siis värsket õhku saama niisugusel ööl kui tänane, mis? Ega ometi all laevalael keset seda rämpsu? Tänan — seda mitte! Ja ma ei karda midagi, tehke mis tahes.“
Sakslane tõstis kaks rasket rusikat taeva poole ja raputas neid tummalt.
„Mina ei tea, mis on hirm,“ jätkas abimasinist tõsise veendumuse vaimustuses. „Ma ei tõrgu põrmugi kas-või kogu tööd selles mädanud kastis üksi tegemast, pagan võtku! Ja teile on see kenakene ilus asi, et ilmas on veel mõned meiesugused, kes oma elu pärast ei vä-
36
