kätte1): hääd nõudsiwad nemad, aga waata! tuleb kiusatus2)! Sest Wenelaste põgemise läbi lootsiwad nemad wihma käest ära pääseda, aga lugu ähwardas neid weel räästa alla wiia3); sest Westhard, Semgallide würst, pidas weel neid raskeid sõdasid ja kurje tööid meeles, mis Littawid sõdides ja riisudes sagedaste kõige Semgalli rajades teinud, ja ehitas ennast Littawite wastu sõtta minema, ja palua Riiast Kristlaste käest abi, ettepannes, et tema juba teistkorda4) Riiglastele teiste paganate wastu sõdima appi tuleb; pääle seda weel, et tema jumalate liisk hää külje pääle olewat kukkunud. Sellepääle on Riiglaste wanemad, tema jumalate liisust hoolimatta, oma weikse hulga pärast oma abi temale keelanud, ja sellel ajal Littawite wastu sõtta minna, igawiisi tagasi lükanud. Aga wiimaks andsiwad nemad tema suurte palwetelle ja mõne rumala mehe kangekaelse julguselle, kes temaga ühes minna tahtsiwad, järele ja wõtsiwad nõuuks, neid mitte sõtta minna keelata, waid sõnakuuldes neid taplusesse läkitada, et nemad hinge ja ihu poolest kiusatuse sisse ei sattu. Siis saadeti Westhardiga wiiskümmend meest, ehk mõned weel rohkem, rüütlid ja ammumehi, niisamma ka Kristuse rüütlite wendi mitmed. Need wõtsiwad enestega Daanieli, Iidumea preestri5) ja läksiwad Semgallide maale.
Kui nemad nüüd oma ratsa hoostega ja hiilgawate raudriietega tuliwad, saiwad nad Semgallide poolt wäga sõbralikult wastu wõetut. Need saatsiwad nüüd käsud kõige oma maa läbi ja kogusiwad kokku suure wäe, ja kui nad Littawi maa ligi jõudsiwad ja öösel puhkasiwad, nõudsiwad nad hingamise ajal oma jumalatelt tulewikku tääda, heitsiwad liisku ja palusiwad õnne oma jumalate käest ja küsisiwad, kas mitte nende tuleku täädus ei ole neile ette jõudnud, ja kas Littawid nende wastu peaksiwad sõdima tulema? Ja liisk kuulutas, et täädus neile ette jõudnud, kui ka, et Littawid sõtta walmis olewat. Selle üle ehmatasiwad Semgallid wäga ja andsiwad Sakslastele nõuu, tagasi pöörata, sest et nemad Littawite sõdimist6) wäga kartwat. Aga Sakslased wastasiwad ja ütlesiwad: „See olgu kaugel, et
§ 2. 1) Eesek. 7, 25. — 2) Jerem. 14, 19. — 3) sperantes se evasisse Charybdin, sed premebat adhuc cos imminens et praesens Scyllae periculum = lootsiwad endid pääseda Charybdini (kardetaw mere neeld Sitsiilia meres) hädast, aga litsuda weel neid ähwardas praegu Scylla (kalju, Charybdini ligidal) hukatus. — Wissist ühe wana Ladina salmiku järele; tähendab aga sedasamma, kui meil: „wihma käest räästa alla.“ — 4) 9, 2. j. e. — 5) 10, 15. — 6) insultum = pääle kargamist.
