XII. Päätük.
Piiskopi Alberti kümnes aasta.
Kokenhuusi rahwast aetakse taga.
§ 1. Kui see lugu mööda oli, jättis piiskop oma kümnema ammeti aasta sees oma koguduse Jumala ja ristisõitjate, kui ka kõikide ristinime kandjate hooleks, kes Liiwi maal elasiwad, ja läks isi mitmesuguste kiriklikkude asjade pärast Saksa maale, niihästi ristisõitjaid, kui ka muid asju, mis uuel ja palju abitarwitawal kirikul weel tarwis oli, kokkukoguma. Ja tema käis ümber ja ütles jutlust mitmes kohas, palju waewa kannatades.
Need aga, kes Riiga oliwad maha jäänud, kinnitasiwad endid üksteise wahel, pidasiwad endid mehiselt ja tegiwad linna tugewaks kõigest küljest. Ja kui nemad Kokenhuusi kantsi põletusest kuulsiwad, saatsiwad nemad mõned põgenejaid Wenelasi tagaajama, kelle hulgas oli Meinard Bard ja teised piiskopi sulastest; need ajasiwad põgenejaid taga ja on mitmed neist metsades ja soodes leidnud, nimelt Lätlasi ja Seloonisi, kes Wene kuningalle maksu maksjad ja ka tema ligitäädjad ja abimehed Sakslaste äraandmise ja tapmise juures oliwad olnud; nemad on ka mõned Wenelased kätte saanud, nende käest saagi ja waranduse ära wõtnud ja ka mõned Sakslaste sõariistad jälle kätte saanud. Ja niipalju, kui nad süüdlasi leidsiwad, sest et nad selle kurja töö1) ligitäädjad olnud — lasksiwad nad kõiki hirmsal wiisil suretada, kuida nad teeninud, ja kaotasiwad need äraandjad säält rajadest soutumaks.
Semgallid ja Sakslased saawad Littawi maal löödut.
§ 2. Sellelsammal ajal himmustasiwad Riiglased ja Kristlased, kes Liiwi maal oliwad, rahu, aga ei saanud seda mitte
§ 1. 1) traditionis = äraandmise.
