nemad soowisiwad ennemine Kristlastele, kui oma walelikkudelle Liiwlastele hääd kosumist. Liiwlased jäiwad aga kõik mitu päewa sinna kantsi2). Mõned läksiwad säält wälja Riia poole, kus nemad hobusid karjamaalt riisusiwad, kui ka inimesi, keda eest leidsiwad, maha lõiwad ja kõiksugu kurja tegiwad, mis nad aga wõisiwad. Wiimaks on mõnedel himmu tasa saanud ja koju tagasi põõranud, mõned aga weel järele jäänud.
Kui aga piiskop mõnede äraminekust kuulis, kutsus tema rüütli wennad, kodanikud ja ristisõitjad kokku, ja küsis: mis peaks niisuguste Liiwlaste kihutuste wastu tegema? Kõigil nähti see tarwilik olewat, kõigewägewamat Jumalat appi hüüdes ja noort kogudust tema hoole alla andes, nendega, kes Holme kantsis, sõdima hatata; sest parem olla see, Kristuse usu pärast kõik surra, kui et neid ükshaawal igapäew nõnda piinatakse. Nõnda jäeti lin piiskopi hooleks, kuna tugewamad Sakslaste seast Riia Liiwlastega endid sõariistadega ehitasiwad, ammumehed ja kütid enestega ligi wõtsiwad ja laewaga ülespoole sõitsiwad, kunni nad 15 päewal pärast Nelipühi Holme kantsi alla jõudsiwad. Et waenlased neid enne oliwad näinud tulema, astusiwad nad julgeste neile wastu, neid kaldalt maale tulemast wastu tõrjuma. Esiti ehmatasiwad Kristlased oma weikse hulga pärast, sest neid oli aga paljalt 150; waenlasi oli aga üks suur hulk. Ommeti, kui nemad lauluga endille Jumalalt halastust oliwad palunud ja jälle südant kinnitanud, kargawad nemad wiimaks wälja. Neist oli esimene Arnold, üks rüütli wend, siis piiskopi sulased ühe teise laewa seest, kes kõikide teistega waenlaste wastu tõttasiwad. Esiti wõideldi wee sees, kus nemad kaldalt wisatut kiwidelle ja waenlaste odadelle, mis hirmsal wiisil nende pääle sadasiwad, mehiselt wastu seisiwad. Wiimaks jõuawad nad wapra wõitluse al kaldalle. Igalpool saab waenlase alastus3) lendawast noolist4) haawatut, sõawäed rõhuwad üks teise pääle, waenlased saawad wõidetut, põõrawad selga ja saawad muist maha lõõdut, muist, kes üle jõe ujuda tahtsiwad, upuwad ära, teised taganewad kantsi, ja jälle teised pääsewad üle jõe ojudes ära, aga usside astlaist ei ole nad mitte pääsnud5). Nende seas oli Ako, nende ülem ja wanem, kes kõige selle äraandmise ja kurjuse alustaja olnud, kes Polotzki kuninga Riiglaste wastu sõtta oli kihutanud, Littawid kokku koggunud ja ka Toreidalased, kui ka kõiki Liiwi maad Kristlaste nime wastu
2) Holme kantsi. — 3) Muidugi oliwad nad ilma raudriiteta. — 4) Taaw. Laul. 90, 6. — 5) Sellega tahab kroonikus ütelda, et nad ommeti wiimaks põrgu on läinud. Mark. 9, 43. —
