Nüüd aga paluge kõrge auuwäärt härrat piiskoppi, et ta kõik teie üleastumised unustaks ja teile täieliseks pattude andeksandmiseks pääle paneks, et teie tõsise usuga Jumala sisse kõik ristiusu kohused eneste pääle wõtate ja kümnest omast põlluwiljast Jumalalle ja Jumala teenritelle annate, nii kui ka kõik teised rahwad, kes püha ristmise läbi uueste on sündinud. Ja Isand saab kõike need üheksa üle jäänud jagu õnnistama, et teile rohkem warandust ja raha saab olema, kui enne, ja Jumal saab teid päästma kõige teiste rahwaste pääle tungimise eest, kui ka kõige teie häda seest.“ Seda parandawat maenitsust kuuldes rõõmustasiwad Liiwlased endid, läksiwad Toreidasse tagasi ja kuulutasiwad kõigile preestri Alebrandi sõnu. Ja see oli kõikidel meele pärast, et neid seekord raha trahwi maksma ei sunnitut, ja lootsiwad, tulewal aastal Eestlastega ühes jälle Sakslaste wastu sõdima hakata.
Ja kõik wanemad, kes Tabreli kantsis terweks oliwad jäänud, kui ka piiskopi Liiwlased26) teine poolt Koiwa jõge, Vesike omadega ja teised Metsepoole Liiwlased tuliwad Riiga ja palusiwad piiskoppi et tema neid, nii kui Alebrand õpetanud, Kristuse usu sees täieste kinnitaks ja tasumiseks nende kurjategude eest neile iga aasta kümnese maksu27) pääle paneks. Ja see kõne oli paha piiskoppide kui ka teiste mõistlikkude meeste silmis, sest nemad kartsiwad, et nende lubamised kõik wõlskust ja sala kawalust täis on. Et aga siiski piiskop nende tungiwa palumisele järele andis ja isiäranis ristisõitjate ja kõige rahwa palwet kuulda wõttis, siis lubas tema nende palwet täita ja wõttis neid poegiks jälle wastu, andis neile rahu ja kinnitas nende lubamist, et nemad edespidi usklikuks jääksiwad ja iga aasta kümnest maksaksiwad.
§ 5. Selle järele maksiwad Liiwlased, kes Dabreli kantsis oliwad kuida nad lubanud, iga aasta oma kümnest ja Isand kaitses neid tänini kõige paganate wõi Wenelaste pääle tungimise eest. Piiskopi Liiwlased on aga tema halastuse ja suure hääduse pärast1) tänini enne kinnitatut mõedu2) kümnese asemel maksnud. Iidumealased ja ka Lätlased3), kes mitte sõtta ei olnud tulnud, ega ka usu saakramentisi teotanud, maksiwad ka esimese mõedu4), mis neist neljast piiskopist5), kes ühtaega Liiwimaal koos oliwad,
— 26) Kes piiskopi jao maa sees elasiwad. — 27) raskem kui see wilja mõet, mis neile 15, 5 lubatut, sellepärast tahtsiwad ennem kümnest, kui kohe raha trahwi maksta.
§ 5. 1) Nemad ei olnud mitte eestwedajad olnud, waata § 1. 3. 4. — 2) 15, 5. — 3) 10, 15 ja 12, 6 juure. — 4) mis praegu enne nimetatut. — 5) 15, 5. —
