ja haruldasteks, siis olen nõus, et see on pisut omavoliline, kuid ma ei pea ju kindlatest arvudest kinni. Ma usun ainult oma peamõtet. See seisab selles, et inimesed jagatakse loodusseaduste poolt üldiselt kahte liiki: alam liik (harilikud), see on nii-öelda materjal,mis on ainult selleks, et endasuguseid sigitada, ja teiseks – sõna tõsises mõttes inimesed, kel on anne ehk talent oma ümbrusele uut sõna öelda. Alajaotusi, mõistagi, on siin lõpmata palju, kuid mõlemate liikide iseloomustavad jooned erinevad teravalt: esimese liigi, tähendab, materjali, moodustavad üldiselt inimesed, kes on oma loomu poolest konservatiivsed ja korralikud ning kes elavad sõnakuulmises ja armastavad sõna kuulata. Minu arvates peavadki nad sõnakuulelikud olema, sest see on nende ülesanne ja selles pole neil midagi alandavat. Teise liiki kuuluvad kõik need, kes astuvad üle seaduse, siin on purustajad või selle poole kaldujad, olenedes nende annetest. Nende inimeste kuritööd, mõistagi, on suhtelised ja mitmekesised: enamasti nõuavad nad väga erinevais avaldusis oleva purustamist parema nimel. Kui aga neil on vaja oma idee pärast kas üle surnukeha või vere astuda, siis võivad nad oma sisemuses, oma südametunnistuses, minu arvates, endale üle vere astumiseks luba anda, – muidugi arvesse võttes ideed ja tema ulatust, seda peab silmas pidama. Ainult selles mõttes räägin ma oma artiklis nende õigusest kuritööks. (Mäletate, meil algas ju kõik juriidilisest küsimusest.) Siiski, asjatu oleks siin väga rahutuks saada; rahvamass ei tunnusta peaaegu kunagi nende õigust, saadab nad tapapingile või poob nad üles (enam-vähem) ja teostab sellega üsna õigesti oma konservatiivse ülesande, ometi nõnda, et järgnevad sugupõlved neidsamu surmaga karistatuid aupaigale asetavad ja neid kummardavad (enam-vähem). Esimene liik on alati oleviku, teine liik – tuleviku isand. Esimesed hoiavad maailma alal ja suurendavad seda arvuliselt; teised liigutavad maailma ja viivad teda eesmärgi poole. Niihästi ühtedel kui ka teistel on olemiseks samasugune õigus. Ühe sõnaga – minu ees on kõigil ühevääriline õigus ja vive la guerre éternelle[1] – kuni Uue Jeruusalemmani, mõistagi!»
«Siis teie usute ometigi Uut Jeruusalemma?»
«Usun,» vastas Raskolnikov kindlalt; seda öeldes ja
- ↑ Elagu igavene sõda (pr. k.).
247
