kogu oma pika kõne kestel vahtis ta maha, valides endale vaibal peatuspunkti.
«Ka-a… Jumalat usute? Vabandage mu uudishimu.»
«Usun,» vastas Raskolnikov silmi Porfirile tõstes.
«Ja ka Laatsaruse ülestõusmist usute?»
«Usun. Milleks teile seda kõike?»
«Sõna-sõnalt usute?»
«Sõna-sõnalt.»
«Või nii… muidu niisama, uudishimu pärast. Vabandage. Kuid lubage, – pöördun ennistise poole tagasi, – mitte alati ei nuhelda neid ju surmaga; mõned, selle vastu…»
«Pühitsevad elus võidupidu? Oh jaa, mõned saavutavad juba oma eluajal… ja siis…»
«Hakkavad ise surmaga nuhtlema?»
«Kui vaja, jah, enamasti ikka. Üldse on teie tähendus teravmeelne.»
«Tänan. Kuid öelge mulle veel: millega eraldada neid haruldasi harilikest? On neil ehk juba sündimisel mingisugused märgid? Mina räägin seda ses mõttes, et siin oleks vaja nii-öelda enam täpsust, enam välimist selgust: sest vabandage minu kui praktilise ja korraliku inimese seda loomulikku rahutust, aga kas ei oleks võimalik näiteks erilisi riideid tarvitusele võtta, mingisuguseid märke kanda või midagi muud selletaolist?… Sest te peate isegi nõus olema, et kui juhtub segadus ja keegi teatavasse liiki kuuluja arvab, et tema kuulub teise liiki ja hakkab «kõiki takistusi kõrvaldama», nagu teie väga õnnelikult väljendasite, siis võib ju siin…»
«Oo, seda juhtub väga sagedasti! See teie märkus on veel teravmeelsem kui ennistine…»
«Tänan…»
«Võtke heaks; kuid pidage silmas, et eksida võib ainult esimene liik, see tähendab «harilikud» inimesed (nagu mina neid võib-olla ebaõnnestunult nimetasin). Oma sündimisel päritud sõnakuulmise kalduvusest hoolimata, nõnda-öelda looduse mänglikkuse tõttu, millest pole ilma jäetud isegi lehmad, armastavad paljud neist endid juhtivateks jõududeks, «purustajateks» pidada ning «uue sõna» kallale ronida, ja seda päris tõsiselt. Tõepoolest aga ei pane nad tõsiseid «uusi» samal ajal tähelegi ja isegi põlgavad neid kui mahajäänud ja alandavalt mõtlejaid inimesi. Kuid minu arvates ei või siin suuremat hädaohtu peituda ja teil on tõepoolest asjatu rahutuks
248
