«Kas ust kinni ei pane?» küsis Razumihhin teiste järel mööda treppi alla minnes.
«Mitte kunagi!… Siiski, juba kaks aastat mõtlen lukku osta,» lisas Raskolnikov hooletult juurde. «Õnnelikud inimesed, kel pole midagi lukustada,» pöördus ta naerdes Sonja poole.
Hoovivärava juures nad peatusid.
«Te lähete paremale poole, Sofja Semjonovna? Ahjaa: kuidas te minu üles leidsite?» küsis Raskolnikov, nagu tahaks ta temale hoopis midagi muud öelda. Ta tahtis aina neiu leebetesse selgetesse silmadesse vaadata ja ikka see millegipärast ei õnnestunud…
«Te ütlesite ju eile oma aadressi Poljale.»
«Polja? Ahjaa… Poljake! See… väike… on teie õde? Ma andsin siis temale aadressi?»
«Kas te siis olete juba unustanud?»
«Ei… mäletan…»
«Ma kuulsin teist juba kadunu suust… Ainult siis ei teadnud ma teie liignime ja ka tema ise ei teadnud… Nüüd tulin… ja et ma eile teie liignime kuulsin… küsisin ma täna: kus elab siin härra Raskolnikov?… Ega teadnudki, et ka teie kellegi juures elate… Jumalaga… Katerina Ivanovnale ma siis…»
Sonja oli väga rõõmus, et viimaks ometi minema sai. Ta läks, silmad maha löödud, kiirustades, et rutemini teiste pilkude eest kaduda, et rutemini need paarkümmend sammu ära käia, kust ta pöörab ära paremale, et jääda viimaks üksi oma mõtetega ja siis kedagi nägemata ja midagi tähele panemata iga öeldud sõna, iga asjaolu üle järele mõelda. Kunagi, mitte kunagi polnud ta midagi selletaolist tundnud. Terve uus maailm langes teadmatult ja segaselt tema hinge. Tal tuli äkki meelde, et Raskolnikov tahtis ise täna tema juurde sisse astuda, võib-olla veel hommikul, võib-olla kohe!
«Ainult mitte täna, palun, mitte täna!» pomises ta põksuval südamel, nagu paluks ta kedagi hirmunud lapsena. «Issand! Minu juurde… sinna tuppa… ta näeb… oo, issand!»
Muidugi ei võinud ta sel silmapilgul tähele panna üht tundmatut härrat, kes hoolikalt teda silmas pidas ja ta kannul käis. See härra saatis neiut päris väravast väljumise silmapilgust saadik. Sel hetkel, kui kõik kolm – Razumihhin, Raskolnikov ja Sonja – kõnniteel paariks sõnaks peatuma jäid, oleks see härra nagu võpatanud;
230
