ta kuulis mööda minnes kogemata Sonja sõnu: «Ja küsisin: «Kus elab siin härra Raskolnikov?»» Ruttu, kuid tähelepanelikult silmitses võõras härra kõiki kolme, eriti aga Raskolnikovi, kelle poole Sonja oli pöördunud; seejärel heitis ta pilgu ka majale ja jättis selle meelde. See kõik toimus silmapilgu jooksul, käigu peal, ja möödamineja, kes püüdis kõigest sellest mitte väljagi teha, läks edasi, vähendades sammu, nagu oodates. Ta varitses Sonjat, sest ta nägi, et nad hüvasti jätsid ja et Sonja kuhugi oma poole läheb.
«Kuhu nimelt? Olen kuskil seda nägu näinud,» mõtles võõras Sonjat meelde tuletades. «Vaja teada saada.»
Käänakuni jõudnud, läks ta üle tänava, pöördus ümber ja nägi, et Sonja tuleb temale juba järele, sama teed mööda, ega pane midagi tähele. Käänakul pöördus ka neiu samasse tänavasse. Mees läks neiule järele, käies teisel pool kõnniteed, ega lasknud teda silmist; ligikaudu viiekümne sammu järel läks ta üle tänava samale kõnniteele, kus oli Sonjagi, ja astus tema kannul, umbes viis sammu temast maha jäädes.
See oli viiekümne eluaasta ringis mees, veidi üle keskmise kasvu, tüse, laiade ja püstakate õlgadega, mis andis talle pisut nagu küüraka välimuse. Ta oli moepäraselt ja mugavalt riides, välimuselt väärikas isand. Käes olid tal uued kindad ja ilus kepp, millega ta igal sammul vastu kõnniteed lõi. Ta lai sarnakas nägu oli üpris meeldiv ja näovärv värske, mittepeterburilik. Mehe juuksed, alles väga paksud, olid üsna valkjad ja pisut-pisut leidus neis juba hõbedat, kuna lai, tihe habe, mis laialt rinnale langes, juustest veel heledamana paistis. Ta silmad olid sinised, pilk külm, läbitungiv ja mõtlik; huuled helepunased. Üldiselt see oli hästi säilinud meesterahvas ja näis oma aastatelt palju nooremana.
Kui Sonja kanali äärde jõudis, olid nad kahekesi kõnniteel. Neiut vaadeldes märkas võõras tema mõtlikkust ja hajameelsust. Oma maja juures pöördus Sonja väravast sisse, kuna võõras nagu pisut imestunult talle järele läks. Hoovis pöördus neiu paremale poole, nurka, kus oli trepp, mis tema korterisse viis. «Aa!» pomises võõras härra ja hakkas tema järel mööda trepiastmeid üles minema. Alles siis märkas teda Sonja. Ta läks kolmandale korrusele, pöördus rõdule ja kõlistas nr. 9-ndasse, mille uksele kriidiga oli kirjutatud: «Kapernaumov, rätsep.» «Aa!» kordas võõras jällegi, imestudes kummalise
231
