ilma et oleks lõpetanud. «Sa tunned ju seda… Kuidas ta nüüd on!… Porfiri Petrovitšit?»
«Aga muidugi! Sugulane. Mis siis?» lisas Razumihhin mingisuguses uudishimuõhinas juurde.
«Tema ju ajab nüüd seda asja… Noh, seda tapmise asja… eile ju rääkisite…»
«Noh, ja siis?» Razumihhini silmad venisid äkki suureks.
«Ta otsis pantijaid, aga mul on ju ka seal pandid, tühja-tähja, ei, siiski õe sõrmus, mis ta mulle mälestuseks andis, kui ma siia sõitsin, ja isa hõbekell. Kõik kokku viis-kuus rubla, kuid mulle on see kallis mälestus. Mis ma nüüd siis pean tegema? Ma ei tahaks, et asjad kaduma läheksid, eriti kell. Ma kartsin ennist, et ehk ema hakkab küsima, tahab seda näha, kui Dunja kellast jutt oli. See on ainuke asi, mis isalt on säilinud. Ema jääb haigeks, kui see kaduma läheb! Naised! Kuidas siis teha, õpeta! Tean, et peaks jaoskonda minema. Aga kas poleks parem Porfiri enese juurde, mis? Mis sa arvad? Tahaksin ruttu selle asja korda ajada. Küll näed, ema küsib veel enne lõunat!»
«Mitte jaoskonda, vaid tingimata Porfiri enese juurde!» hüüdis Razumihhin nagu suures ärevuses. «Noh, kui rõõmus ma olen! Mis seal siis on, lähme kohe, paar sammu maad, leiame ehk teise kodust!»
«Minugipärast… lähme…»
«Tema aga on väga, väga rõõmus sinuga tuttavaks saades! Ma olen temale sinust sageli rääkinud, mitu korda… Veel eile rääkisin. Lähme!… Siis sina tundsid seda vanaeite? See’p see on… Suu-re-pä-ra-selt läheb kõik!… Ahjaa… Sofja Ivanovna…»
«Sofja Semjonovna,» parandas Raskolnikov. «Sofja Semjonovna, see on minu sõber Razumihhin, väga hea inimene…»
«Teil ehk on nüüd tarvis minna…» tahtis Sonja öelda, ilma et oleks Razumihhinile pilku tõstnud, mis tema enda veel enam kohmetama pani.
«Lähme pealegi,» otsustas Raskolnikov. «Veel täna astun teie poole sisse, Sofja Semjonovna. Öelge ainult, kus teie elate.»
Mitte just et ta segi oleks läinud, vaid ta nagu oleks liiga tõtanud ja neiu pilkude eest hoidunud. Sonja andis oma aadressi ja punastas. Kõik läksid koos välja.
229
