Mine sisu juurde

Lehekülg:Kuninga-jutud Eisen 1906.djvu/25

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

24

Ühel päewal oli aga kaks ilust hobust tallist kadunud. Noorem wend hakkas seda nähes nutma. Wana lombak hobune aga ütles: „Noormees, ära nuta! Anna mulle kolm päewa hästi süüa ja istu siis mu selga. Siis oleme enne laadal kui su wennad. Sinna on su wennadgi läinud!“

Noorem wend söötis kolm päewa lombakat hoolega. Istus siis selga. Lombak pühkis nagu tuul minema. Sai enne laadale kui wennad.

Wanemad wennad kutsusiwad noorema wenna kohe kõrtsi, kui teda laadal nägiwad. Sõiwad ja jõiwad ühes koos. Läksiwad siis wälja ja pistsiwad salaja minema. Lombak aga lõi seda nähes ninaga wasta kõrtsi akent.

Noorem läks wälja. Nägi kohe, et wennad jällegi hobustega minema pannud. Istus lombaka selga, kihutas järele. Sai kätte. Wõttis hobused nende käest ära, wiis laadale, müüs kuninga tallmeistrile selle kaubaga, et ise nende toitjaks saab wõetud. Ütles, et need hobused muidu ei seisa, kui ta lombakaga nende juures et ole.

Selle kaubaga oldi rahul.

Noormees hakkas lombakaga kuninga linna minema. Tee pääl nägi ühe ilusa sule. Tahtis seda ära wõtta. Lombak aga ütlema: „Ära wõta! See sulg teeb meile palju waewa! Kui selle sulega korra kusagile lehwitad, jääb asi kohe ilusaks!“

Noormees wõttis sule ometi kaasa.

Kuninga tallis olles sai kuninga käest alati kiitust, aga endine tallmeister laitust. Sellepärast hakkas endine tallmeister lugu hoolega tähele panema. Tahtis näha, mis teine oma hobustega teeb. Nägi: lombaka peremees tõmbab paar korda ümber hobuse pää sulega ja hobune kohe puhas ja ilus.

Tallmeister warastas sule ära ja wiis kuninga kütte.