23
Rääkis hommikul lugu isale. Isa tõreles ja ütles: „Te olete mõlemad hooletud olnud!“ Siis ütles nooremale pojale: „Nüüd on sinu kord minna. Waata sa aga paremini järele kui su wennad!“
Noorem poeg läks õhtu walwama. Wõttis tühja pudeli kaasa. Tahtis sellega külma wett tuua, kui uni pääle tuleb.
Kesköö ajal hakkasgi kange uni pääle tulema. Noorem wend läks hallikale, pesi silmi külma weega ja pani pudeligi külma wett täis. Tahtis seda juua kui uni jälle pääle tuleb.
Uni tuligi warsti jälle pääle. Noorem wend jõi pudelist külma mett ja uni kadus warsti ära. Selle pääle näeb: hobuse kari tuleb põllu pääle wilja sõkkuma. Hobused ütlemata ilusad. Walwajal wäga kahju, et päitsid kaasas ei olnud. Oleks päitstega ühe hobuse kinni püüdnud. Ei taha ometi õnne katsumata jätta. Läheb tasa hiljukesi kõige ilusama hobuse juurde ja kargab äkisti lakast kinni. Käes ongi. Teised hobused seda nähes kõik jooksma.
Ilus hobune aga hakkab paluma: „Lase mind lahti. Ma annan sulle kolm hobust enese asemele!“
Noormees selle kaubaga rahul.
Ilus hobune hirnuma. Kohe kolm hobust tagasi. Kaks ilusat täkku, kolmas aga wana lombak.
Noormees wiis hobused koju, pani talli, heitis ise magama. Hommiku läksiwad wanemad wennad talli ja nägiwad kolm hobust tallis. Wanemad wennad kohe aru pidama, kudas hobusid noorema wenna käest kätte saada.
Isa tuli talli juurde. Kuulis nende nõuu. Ütles kohe: „Seda on noorema wenna usinus teinud. Te ei wõi neid hobusid saada!“
Wennad wasta: „Ega me neid tahagi! Me ütlesime muidu nii!“
