56
kätest kinni… Mait wõttis põuest midagi ja andis kumbagile kätte — suured prantssaiad…
See nähtus wihastas tigedat ema weel rohkem. Ta näis seda nagu oma pilkamiseks pidawat. Wiha pärast puhkides jooksis ta nüüd ise wembla järele.
„Kas wõtad poisil kere maha, wõi mitte!“ karjus ta tagasi tulles Jaagu wastu.
„Hakkan mina nüüd täit meest peksma,“ kohmas Jaak, „Eks ta mõisas wõi wallakohtus soa muidugi.“
„Ja kodu peab ilma jääma? Oled sina mul hea lapsekaswataja!… Oota, siis tahan talle ise…“
Aga enne kui ema käsi tõusis, astus Mait ta juurde, wõttis tal malga külma rahuga käest ära ja ütles:
„Jäta järele, ema! Ma ei ole enam teie oma… Woata seda kirja siin!“
Ja Mait tõmmas põuest suure walge kirja wälja, mille petsat peerutule walgusel nagu suur werine plekk punas.
„Ma olen nüüd prii mees,“ lisas ta pühalikult juurde, „ja kellegil pole õigust mind peksta — ka mõisal ja wallakohtul mitte…“
Aga kawal poiss oskas weel teise õliga laeneid waigistada. Aimates, mis teda kodus ootab, oli ta teel kaks rublatükki nartsu seest wõtnud ja lahtiselt taskusse pannud; nüüd pistis ta emale ühe, isale teise pihku.
Mõju oli hea. Liisu waatles raha pihu peal, urises weel natukene aega raugewa wihaga — wiimaks hakkas üsna leplikult järel pärima, mis see kõik tähendada, kust ta „kroonu-kirja“ ja raha saanud ja mis seal kirjas seista.
Aga uus torm ei jäänud tulemata. See peasis lahti, kui Mait oma pöörase reisiloo ära jutustanud ja ema ning isa teada saiwad, et nende wanem poeg neid maha tahab
