57
jätta. Nüüd hakkas Jaakgi porisema. Liisu aga siunas ja sõimas nagu warblane.
„Joak,“ kädistas ta, „homme päe’ lähed herra juure ja keelad ära, et teda linna ei lasta! Sina oled ju tema isa, sinu tahtmine käib tema omast üle. Ütle herrale kohe, et ta poissi ära ei lase, ennem paned ta wastase hundi soldatiks.“
Mait laskis ka selle maru enesest wagusalt üle käia. Tal oli ju weel rohkem raha taskus, kui muud nõuud ei aidanud! Hea meelega oleks ta oma weski terwe müügihinna wanematele andnud lepituseks ja tasuks tema äramineku eest, aga ta ei teadnud weel, kui suured kulud teda linnas ootawad, kas meister õpiraha ei nõua, kui palju selle eest maksta on, et teda wallast wälja elama lubatakse, jne. Esiotsa katsus ta aga wäikese hädawalega õnne.
„Nüüd ei ole enam midagi parata,“ ütles ta. „R. parun ise paneb mu meistri juure, see on tema enese soow, ja kui niisuke mees midagi soowib, siis ei aita teie wastapanek midagi. Meie herra kuulab ennem oma sugulase, kui teie sõna.“
Seda ei wõinud wanemad salata.
Ka weel teisel wiisil oskas Mait nende wastupanekut paenutada. Ta kõdistas nende uhkusetundmust ja äratas neis tulu-lootusi. Nad mõelgu ometi järele, et see neile kahjuks ei wõiks olla, kui neil linnas „meistri-mees“ pojaks on, kes Saksa keelt räägib ja head raha teenib. Ta tahta neid ikka meeles pidada ja neid kitsikuse-päewadel hea meelega aidata.
Ka see ei jäänud mõjuta. Wiimaks jõutigi lepingule. Wanemad lasksiwad endid ka seeläbi trööstida, et Juku juba asjaajajaks hakkas wenima ja Anni tagajärele ka.
