55
Tuleb keegi kimbutama, wõtad suure pitseriga kirja põuest, ja keegi ei julge sinusse puutuda.
Jälle wiis tee teda paljudest mõisatest, küladest, kõrtsidest mööda. Ka kolme wõerast kirikut nägi ta. Kõige pealt jõudis ta Raplasse, sealt Juuru, Juurust Kosele. Juba teise päewa lõuna-ajal teadis ta enese Harju-Jaani piirides olewat ning mõni tund hiljem paistsiwad X. mõis ja rändaja koduküla.
Ta wõis enesele ette kujutada, et teda kodus hea saun ootab. Ja nõnda oligi. Kuid kõik läks hästi.
Terwe perekond oli toas koos, kui Mait sisse astus. Natuke aega oliwad kõik tummad; Maidu teretust ei märganud keegi wastu wõtta. Isegi Liisu, kes muidu suu peale polnud kukkunud, kui waja oli tapelda, wahtis nähtawa kohmetusega kadunu otsa. Wiis päewa oli teda asjata oodatud ja otsitud!
Aga kui ema märkas, et poiss elus ja terwe oli, et ta pealegi julgelt, rõemsa näoga ja nagu pilkawalt naeratades neile wastu wahtis, siis kargas ta süda täis.
„Soo! Seal ta hulgus ongi!“ kädistas ta oma nüsiwa healega. „Kas niisugust kurjawaimu ilmas enne on nähtud! Tema jääb teolt ära ja läheb hulkuma!… Joak, otsi malakad walmis! Oota, poiss, kui su kere enne pole maha wõetud, siis wõetakse nüüd!… Joak, mis sa weel wahid?“…
Jaagu laisk keha ei liikunud. Oli ta kadunu ilmumise üle weel liig kohmetanud, wõi oli talle määratud ülesanne wastumeelt?
„Juku ja Anni, tooge õuest head wemblad!“ karjus ema.
Aga ka lapsed ei kuulanud sõna. Nad oliwad esmalt nurgast laial silmal suure wenna otsa wahtinud, siis temale argselt lähenenud ja nüüd hoidsiwad nad sala rõemuga ta
