366
Matuse-teenistus on lühike, sest surnu on ju ainult waene tisleri-sell ning teine puusärk ootab järge. Sellid kannawad surnukirstu wälja wankri peale, mis kellade helinal pikkamisi Rataskaewu uulitsat mööda Teliskopli poole hakkab liikuma. Suurem hulk uudishimulisi jääb kiriku juurde wõi lähematesse uulitsatesse maha. Leinajate hulk, kes wäsinud rändajat wiimase puhkepaiga poole saatma läheb, kahaneb pisikeseks kehwaks salgakeseks.
Rong liigub parajaste Pika uulitsa algusest mööda Nunne uulitsa poole, kui Pika jala wärawast Toompealt tulew läikiw lahtine tõld alla sõidab, kolm suurt musta hobust ees. Tõld peab leinarongi pärast weidi peatama. Sees-istujad silmitsewad leinajaid, leinajad mööda astudes neid.
Korraga hakkab Mait Lutzu lesk nagu tuge otsides Konrad Huberi käewarrest kinni. Huber näeb, kuda ta silmad kirjeldamata pilguga tõllas istuwate sakste poole wahiwad. Wiimased on noor ilus mees noore uhkes riides naisterahwaga — nähtawalt mees ja naine.
„Tema, Huber, tema,“ sosistab Leena.
Huber mõistab. Ta pilk heidab sädeme wihast tuld tõlda, ja kuna ta nõrka naisterahwast oma najal edasi weab, pitsitab ta hammaste wahelt wälja:
„Ma soowiksin, et tema puusärk Mati oma kannul tuleks!“…
Leinarong annab aga tõllale teed, ja see weereb uhke mürinaga mööda.
Aimas noor parun Riesenthal, keda siin külmale kalmule kanti? Tundis ta seda surmawarjuks kuiwanud noort naisterahwast, kelle wihast ja walust kisendaw silm ta põske põletanud?
