365
Missugune kõdi, leinajaid sel lool wahtida, uurida, arwustada!
Seal seisab noor lesk puusärgi juures sügawaste mahawajunud peaga. Kui kahwatu, kõhu ja kehwas riides ta on! Palwetab ta wõi mõtleb oma patuse minewiku peale? Igatahes on ta oma karistuse ära teeninud — mõtleb muude seas mamsel Wittelbach, kes oma peigmehe, isand Oskar Brandti, kõrwal seisab ning wahetamisi sellega, oma emaga ja paari sõbrannaga sosistab —, ta on oma karistuse juba sellepärast ära teeninud, et ta kord selle surnud mehe ja minu wahele julges tikkuda… Oskar Brandt aga mõtleb ainult elust lahkunud ametiwenna peale, keda ta tema õnne pärast meistri tütre juures kord nii wäga wihkas ja kes nüüd tema südame sala arwamise järele selle eest oma ärateenitud karistuse kätte on saanud. Aga Oskar Brandt wõib talle ka armulikult andeks anda, sest ta jõuab ju nüüd ometi eesmärgile: juba paari nädala pärast öeldakse ta pulmad rikka meistri-tütrega olewat…
Lese kõrwal seisab Konrad Huber tõsise, peaaegu kurja näoga. Temast teatakse, et ta kadunu kõige parem sõber oli. Kui keegi surnut õiglaselt leinab, siis on see Huber… Aga ka meister Wittelbach ei puudu päris leinajate seas. Ta ei unusta, et kirstus puhkaw õnnetu kord tema parem ja osawam tööline, tema poeg ja sõber oli. Ta on temale wiimase rahusängi, selle pruuni kirstu, kinkinud ning lesele sellide laekast saadawa summa kõrwale ilusa lisa matusekuludeks andnud… Need aga, kes puusärgi ümber weel seisawad, on Wittelbachi sellid, mõned muud surnu ametiwennad ja tuttawad, nooriku tädi Tiina ning kadunu isa ja wend, kaks pastlatega talupoega, keda suure uudishimu ja pilkawa naeratamisega silmitsetakse, sest niisugused elukad pole wist weel enne Saksa kirikusse jalga tohtinud pista…
