367
Neid mõlemaid tõllas nähti üksteisega lõbusaste juttu puhuwat ja rõemsaste naeratawat. Nemad elasiwad ja tahtsiwad weel kaua elada! Wahest tuli nende hea tuju ka sellest, et noore paruni haige isa tohtrite otsust mööda elule jälle tagasi oli kingitud. Nad kõik wõisiwad elada. Nende elu oli ju nii kallis, neile ning seltskonnale nii palju wäärt….
* * *
Leena ja Huber wiisiwad Mait Lutsu hauale leina-aasta jooksul mitu korda lillesid. Wiimasel korral, kui nad kahekesi jälle tõsiselt ja tummalt linna poole tagasi pöörasiwad, ütles Konrad:
„Minu wend seal külmas korteris tegi mulle enne surma kohuseks, tema lese eest hoolt kanda, seda mitte maha jätta. Seni pole ma oma sõna wõinud wälja lunastada, sest Mati lesk ei wõta minu käest midagi wastu. Ta toidab ja katab ennast ise ja rikub oma terwist raske tööga. Ma ei tahaks oma wenna wastu sõnamurdjaks jääda. Seepärast küsin ma tema leselt, kas ta ei tahaks minu naiseks saada, et sel wiisil ilma häbenemata minu abi ja toetust wastu wõtta? Minule teeks ta seega ka omalt poolt suure heateo, sest ta on mulle ütlemata kallis.“
Aga Mait Lutsu lesk raputas pead.
„Ma tänan sind, Konrad, sinu suure pakkumise eest,“ wastas ta, „aga ma pole teda weel unustanud. Ja ma tuletan sulle meelde, et ka sina oma esimest pole unustanud, kes sul Rheini ääres puhkab. Seepärast saagu sõprusest, mis meid nii kindluste ühendab, mõlemale küllalt. Sinu abi wõtan ma wastu, kui ma kord tõsises hädas olen. Praegu olen weel noor, terwe ja leian tööst seda, mis mu rahuks puudub.“
