337
sõbrustanud. Niisugune isik ei wõinud ju prouale kardetaw olla, niisuguse peale ei wõinud tema mees kauemine mõelnud olla, kui ta nõrkuse õhin kestnud!… Ja teiseks wõis parun ka siin kõik waleks ajada, tühjaks laimduseks tunnistada. Kes wõis siin tõe eest usutawalt wälja astuda? Selle mehe suu, kes kelmi ta teo kordasaatmise juures aidanud, sulgusiwad kartus mõisniku eest ja kõlisew tasu kinni…
Wiimaks jäi Mathias kõige tooremast, aga seejuures kõige lihtsamast ja kõige rohkem tõotawast mõttest kinni pidama. See asus ta pähe iseäranis siis, kui alkohol ta nerwisid erutas, ta aju kuumaks küttis, ta wihkamise kunstlikult wägewale lõkkele õhutas. Ta tahtis oma waenlast kehaliku wägiwallaga nuhelda. See oli kõige alatum karistusewiis, aga kas polnud siis waenlase süü ka kõige alatumast liigist? Ta mõtles parun Riesenthali oma wõimuse alla püüda — kus ja kuda, seeüle kestsiwad ta arupidamised weel edasi — ning tema ihu kallal niikaua oma töömehejõudu katsuda, et karistusealusele selle sündmuse mälestamiseks parajaste weel hinge küllalt sisse jääb… Kõik muud plaanid heitis ta aegamööda kõrwale ja harutas seda ühte edasi. Ja mida kauemine ta seda ainet oma peas weeretas, seda suurema rahulolemisega täitis ta teda. Ta wõis tundide kaupa kõrtsis klaasi juures istuda ja ennast selle oma kättemaksmiseplaaniga lõbustada. Ta püüdis omale wahel juba selgeste ette kujutada, kuda wihatud waenlane ta jalge ees sipleb, kuda hirmsad hoobid talle pähe sajawad, kuda ta walu pärast ägab ja armu mangub…
Sellest mõttest ei saanud ta enam lahti. See oli wiimaks päewal ja öösel, töö juures ja kodus, joogimajas ja uulitsal ta alaline kaasaline. Ja see mõte ei löönud ka
