336
karistust enda ees: ta nõudis süüdlase surma. Oleks palun Gotthard Riesenthal sel tunnil ta lähedal olnud, kui naine talle oma õnnetuse-lugu jutustas — Mathias Lutz oleks praegu mõrtsukas olnud… Tapmise-mõte hakkas aga möödasõudwa ajaga kahwatama, iseäranis kainematel silmapilkudel nihkus ta eemale. Siis pidas ta muude karistuse-liikide üle aru. Ta mõtles saja abinõuu peale, jäi ka ühe ja teise juurde otsustades seisatama, leidis aga lõpeks ikka, et nad küllalt kohased ei ole. Ühte oli raske läbi wiia, teine süüdlase teo kohta liig pehme, kolmas wõttis liig palju aega jne.
Kohtuga polnud midagi peale hakata. Kohtu wastu tundis alam inimene ainult umbusaldust, kui ta wastane walitsewast seisusest oli. Parun wõis kõige parema mõjuga kõike salata, oda ümber pöörata ja kaebajat weel laimamise pärast wastutamisele lasta wõtta… Kõige kauemine wiibis Lutz mõtte juures, paruni noort abielu ära rikkuda. Ta arwas seda seeläbi sündida wõiwat, et ta noorele prouale ta mehe terwe jõleduse üles annab. Kuuleb esimene, kui alatumal wiisil ta mees peigmehena, paar nädalat enne laulatust, tema wastu truudust murdnud, siis on õnnetus majas, siis nõuab ta arwatawaste kohe abielu lahutust, siis on mehe perekonnal ja terwel suurtsugu seltskonnal häbistawat kõmu-protsessi oodata ning süüdlane kaotab muu seas suure kaasawara…
Lähemal järelkaalumlsel leidis aga Lutz, et ka see plaan kõigiti kindlat tagajärge ei tõota. Suurtsugu inimeste arwamised armastuse ja truuduse kohta wõisiwad ju hoopis teistsugused olla kui tema omad. Kes teab, kas noor proua seepeale käega ei löö, kui kuuleb, et ta peig kui tuttaw elumees poissmehena nõnda elanud, nagu suurtsugu elumehed kunagi elasiwad. See oli ju ka keegi tähtsuseta teenija, kellega ta möödaminewalt, nii öelda, nalja pärast
