338
kahwatama, ei kaotanud midagi oma wärskusest, ei hakanud kainema arupidamise ees nõrkema. Hoopis selle wastu, Mathias astus warsti sammu edasi ja jõudis sinna, kus ta esimesel wihaplahwatusel juba olnud. Ta arwas, et ta ka selle eest ei pruugiks tagasi kohkuda, kui ta weriwaenlane eluta ta käte wahele peaks jääma…
Ta oli seda ju ära teeninud!
Mina wõtan ainult tema elu — tema aga wõttis kahe inimese elu. Mina wõtan tema elu ta raske süü pärast — need kaks inimest, keda tema ära murdis, polnud temale midagi paha teinud…
Ehk mis maksis selle mehe seisusewendadele minewal aastal kuuekümne täieste ilmasüüta inimese elu! Neid tapeti külma rahuga nagu loomi. Ükski halastaw heal ei saanud kuuldawaks. Ühelegi ei torganud südamesse, et tapmine keelatud on. Nad ei arwanud endid ülekohutki tegewat…
Mis mina teen, on enesekaitsmine. Kus rusikaõigus walitseb, seal peab ennast igamees rusikaga kaitsma. Silm silma wastu, hammas hamba wastu…
Oma otsuse täidesaatmiseks hakkas Mathins warsti sammusid astuma. Tasa ja ettewatlikult, sest tal oli nõuu, iseenesest iga hädaohul eemale hoida, et kättemaksmise wilja pärast rahuga ja täie mõnuga maitsta. Ta hoidis oma plaani kõigi eest salajas. Isegi Huberi kuuldes ei tarwitanud ta enam, nagu esialgul, paruni kohta ähwardawaid sõnu.
Ta hakkas oma waenlase järele waritsema nagu kütt jahilooma järele. Ühel ja teisel wiisil hakkas ta omale teateid nõutama, kas parun linnas on wõi millal ta jälle linna tuleb, kas ta Toompeal oma õemehe wõi oma wanemate majas asub, kus ta õhtutel hariliselt käib, kellega ta seltsib jne. Wahel pidas ta aru, mingil otsitud ettekäänel
