328
lõbu maitsta… Isa Peterson! Weel kuus nuia laket! Mathias Lutz pole joodik, ta pole ialgi joodik olnud ega taha selleks ka saada; aga kui ta kord hea sõbraga koos on, kes tema murest osa wõtab — siis peab juua olema! Isa Peterson! Isa Peterson!“
Ja ta tonkis jalakannaga kuus korda wastu põrandat, ilma et ta Huberi wastupanekust midagi wälja oleks teinud. Tahes wõi tahtmata pidi wiimane, et teda mitte sel tujul ja olekul üksina jätta, edasikestwast joogipidust osa wõtma. Keelamine ei mõjunud. Huber märkas koguni, et Mathias hoiatawate sõnade üle kulmu kortsutas ja pahased wastused andis. Teda äritada polnud soowitaw. See oleks teda ainult weel taga õhutanud. Et ka heaga midagi polnud peale hakata, siis pidi Huber sündida laskma, et sõber enese täieste joobnuks jõi. Kolmat korda elus oli Mathias Lutz niisuguses olekus. Tema pulma-peatäis oli tänase wastu wähene olnud…
Huber wiis ta hilisel öötunnil koju. Leena awas neile toa-ukse.
Nooriku käsi, mis küünalt hoidis, hakkas wärisema, kui ta meest tuikudes sisse nägi astuwat; ta nägu lõi surnukahwatuks, ta silmad wahtisiwad laialt ja aineti ta otsa. Pikkamisi, samm-sammult nihkus ta temast eemale. Ta ei lausunud musta ega walget.
Huber teretas teda kohmetanult nagu inimest, keda ta hästi ära ei tunne. Oli see siis tõeste see noor, terwe, õitsew inimene, keda ta mõne nädala eest weel nii priskelt näinud? Kuis pidi see inimene kannatanud olema, et niisuguseks wereta ja lihata warjuks kokku kuiwada! Sügaw kaastundmus asus Huberi hingesse. Ta astus ruttu noore naise juurde, pigistas ta waba kätt ja ütles paluwalt, trööstiwalt:
