327
kus sa juba nii mõistlikku keelt kõneled, ei karda ma enam sugugi, et sa wõeriti otsusele jõuaksid. Ma olen sinuga rahul, wennas, sest mul on pool wõitu käes! Nüüd tõota mulle aga weel, et sa enne seda, kui midagi otsustawat ette wõtad, mulle oma nõuu teatad.“
„Seda teeksin ma ka ilma tõotamata, Konrad. Aga kui see sind rahustab — siin mu käsi.“
Huberil oli püüe, sõbra meelt lahutada, tema mõtteid ta õnnetuse pealt teisale juhtida, talle natuke rahu ja puhkust muretseda; sellepärast oli ta esiotsa üsna rahul, et õlu sõbrale nii wäga maitses; ta jõi, et teist seejuures kinni pidada, ise wirgaste kaasa ja tõi mitmesuguseid jutuaineid ette, mille kohta ta seltsimeest katsus huwitada ja soendada. See läks tal ka korda. Mathias hakkas ikka elawawalt rääkima. Nähtawalt oli tal eneselgi püüe, oma waimule ja hingele muud kergemat, ärewuseta tegewust anda.
Konrad sai aga wiimaks murelikuks, kui ta Mathiase ühtelugu kaswawat, loomuwastast janu tähele pani. Lutz ei suutnud kannu wiimaks enam silmapilgukski täitmata jätta, ei raatsinud teda enam käest äragi panna. Ta tellis ühtelugu uusi pudelid juurde, sundis sõpra wägise kaasa jooma, sattus ikka elawamasse tujusse, kuni Konrad märkas, et ta olekuni jõudnud, mis heast tujust juba üle ulatas. Ta mõtted hakkasiwad endid kordama, läksiwad segi, kaswasiwad tal ülepea. Mathias Lutz oli wiimaks joobnud.
„Küllalt nüüd!“ hüüdis Huber ja lükkas tühjendatud kannu ja pudelid kõrwale. „Tänaseks oleme rohkem saanud, kui tarwis. Mati, lähme koju!“
Mati aga wastu:
„Mis sul meelde tuleb! Nüüd, kus ma põuue natuke sooja saanud, pean jälle külma kätte minema! Muret ja kurbtust on mul rohkem kui waja — lase mind ka natuke