329
„Ärge ehmatage meie üle, ärge pange ka midagi pahaks! Mati ja mina — meie olime weidi kergemeelsed. Seda ei pea teist korda enam ette tulema!“
„Ma mõistan,“ wastas Leena tasahiljukeste. „Ja mul pole õigust midagi pahaks panna… Ma tänan Teid, Huber, et Teie teda saatma tulite.“
„Ja, ja, sul on asja Huberi tänada!“ hüüdis Mati pehme keelega, kuna ta toolide ja laudade küllest tuge otsis. „Ta on hea sõber — sinule weel rohkem kui minule… Tema on mees, kes musta walgeks oskab pesta… Teda peab inimene rohkem uskuma kui iseennast… Täna teda aga, täna teda selle eest, mis ta sinu heaks on teinud!…“
Konrad jättis jumalaga ja läks. Ta nägi, et joobnud inimene pahuraks kippus minema, seepärast oli waja temast kõik eemale hoida, mis teda wõis erutada wõi äritada.
Seda nägi ka noor naine ära.
Niipea kui Huber ukse enese järel kinni tõmmanud, lähenes Leena mehele ja palus alandlikult luba, tema saapaid jalast tõmmata. Mathias oli nii lahke. Ta laskis ka keelmata sündida, et naine tal kuue ja westi seljast tõmmas ning krae ja kaelasideme lahti peastis ja ära wõttis. Magamise-ase oli talle sohwa peale juba walmis tehtud. Oli ju Mathias oma senised ööd naise kojutoomisest saadik kõik seal mööda saatnud, et oma walu ja kurbtusega üksina olla…
Lutz waatas naise tumma, alandlikku hoolitsemist ja ümardamist enda kallal pealt, ja ta nägu laskis märgata, et ta leplikumasse tujusse sattus. Äkitselt asus ta mõlema käega Leena pea ümbert kinni, surus selle oma rinna, oma põse wastu ning suudles kaks, kolm korda palawalt, kirgliselt ta otsaesist.
„Midagi pole sündinud — kõik on paljas hirmutaw
