29
kubjad ja kiltrid karjuwate suude ja wälkuwate keppidega. Nende eest oli Mait wahel pikemat aega puude ja põesaste taga warjul… Wäga kartlikult oli ta ka esimese öö kuskil kõrtsis mööda saatnud.
Et ta ennast pidi peitma ja kõrwalisi teesid tarwitama, misjuures ta enam kui ükskord õigelt rajalt ära eksis, siis jõudis ta ainult pikkamisi edasi. Ka hakkas esmaspäewal ränka wihma walama, külma sügisest wihma, mis muidugi juba mudase tee paiguti päris põhjataks tegi. Mait sai särgini märjaks, jalad oliwad tal päris mudatombud all, hambad lõgisesiwad suus.
Kõige kurjem külaline aga lähenes weel. See oli nälg. Kaasawõetud leib ja silgud saiwad otsa. Mõni kopik raha oli tal nartsu sees, aga seda pidi ta ettenägemata kulude tarwis nagu hinge-õnnistust hoidma. Teise päewa õhtul oli põgeneja kõht nii hele, et hammusta kas näpp otsast.
Aga Mait leidis nõuu.
Ta ootas öö ära ja läks wargile.
Sügisese aja tõttu oli põldudel küpseid erneid ja aedades kaalikaid, nairid ja porgandid, ning marju ja puuwilja peale kauba. Ühe mõisa suures aias, kus wahti ega koera ei olnud, sõi noor hulgus kõhu täis ja wõttis ka tagawaraks mõnda ligi.
Sel ööl ei läinud ta enam kõrtsi öömajale, kartes, et teda kimbutama hakataks. Ta tõmmas ühes metsasalus, keset tihedat põesapadrikut, teedest wõimalikult kaugel, oma wäsinud kere märja sambla peale maha. Ehk ta küll oma wettinud riietes külma pärast lõdises, uinus ta siiski warsti magama.
Tardunud liigetega ärkas ta hommikul päewa-tõusu eel üles ja traawis edasi. Inimeste eest ka nüüd wõima-
