28
Ühte asja teadis ta kindlamal kujul karta: et parun wahest liig õel mees on. Niisugune uhke ja äkiline ja kõwa, nagu X. herra ja mitmed teised, kellest Mait kuulnud. On ta säherdune, siis wõib olla, et ta wõerast külapoissi pojaks ei tunnista. Kihutab uksest wälja — mine, kus kurat! Laseb ehk weel kinni siduda ja haagrehi juurde wiia. Oled ju jooksik. Haagrehi juures antakse sulle — —
Aga Mait raputas enda seesugustest tumedatest mõtetest wõimalikult ruttu lahti. Tugew lootus igawese wanema-armastuse peale asus ta rinnas jälle troonile. Kiskja loomgi armastab oma poegi, miks siis mitte inimene!…
Ja nii rändas ta, kallis warandus kaenlas, magus õhin põues, mööda sopaseid teesid kauge Läänemaa poole.
Ääri-weeri mööda oli ta inimestelt ammugi wälja uurinud, kus külles M. kihelkond ja R. wald on ja missugused suuremad teed sinna wiiwad. Tuli puudus kätte, siis küsis ta teel juhatust.
Terwe pühapäewa sammus ta julgeste küladest ja mõisadest mööda, siis ei wõinud teda keegi kimbutama tulla. Päew oli prii ja teekäijaid palju, Aga esmaspäewal, kui kõik töötawad talupoja-käed tegewusel oliwad, äripäewal, mis mõisniku päralt on, puges ta südamesse laisklewa teopoisi urgitsew kartus. Mis siis, kui keegi küsib, kes sa oled ja miks sa kibedal tööajal hulgud? On sul herra käest kiri kaasas, et wõid kuhugile minna? Ja kuhu sa õiete lähed? Mis sul seal kaenlas on?
Hirm, et teda kinni tabataks ja koju tagasi saadetaks, sundis Maitu esmaspäewal kõrwalisi teesid otsima, inimestest eemale hoidma, jah, mõnes paigas metsa põikama, et möödaminejad wõi teeäärsetel põldudel töötawad inimesed teda ei näeks. Tuline hirm oli tal iseäranis mõisa-sundijate eest, kes siin ja seal wäljal seisiwad — opmannid tigedate nägudega,
