275
salakuulaja ja kaks korda kändude üle käpuli kukkusin. Meister Mati — ta elagu, kolm korda elagu!“
Ja Huber hakkas oma kübarat õhku pilduma. Ei puudunud palju, siis oleks ta kaabu wiimasel wiskel jõkke kukkunud.
„Nüüd aga kuiwale kihlust pühitsema,“ hüüdis ta siis, „sest Teie pähkli-koore sisse ei julge ma niisugusel pidutujul astuda. Kihluse-joogi eest on muretsetud, Mati; ma teadsin ju, kuda niisugused laulud lõpewad, pistsin ja trahteris midagi põue… Auulik preili, ilus mõrsja, tohin ma Teie sihwakat pihta oma karedate käte wahele wõtta ja Teid maale aidata?“
Ja ilma wastust ära ootamata asus ta neiu ümbert kinni, tõstis ta kõrgele õhku ja karjus Saksa mägestiku-poiste wiisil juhhei, nii et mets ja kaldad kajasiwad. Mathias aga pidi kannatama, et pöörane poiss ta ragisewad küljeluud kolm korda kokku pigistas.
Ülewal metsas algas, kui lootsik kinni seotud ja söök ning jook kaasa wõetud, rõemus pidu pehme, rohelise sambla peal. Huberi weinipudel ei löönud kaua wastu, Mathiase õlu ja mõdu järgnesiwad, kuna Leena nobedad käed mune koorisiwad ja wõileibasid jagasiwad.
„Sa tulid meile siis linnast saadik salaja järele?“ pööras Lutz, kelle põsed õõgusiwad ja silmad särasiwad, sõbra poole.
„Ma ei kaotanud Teid, kardetawaid isikuid, wiieks minutikski silmast,“ naeris Konrad. „Et Teie mind ei näinud, pole ime, sest Teie ei näinud terwet ilma. Tõe poolest, niisuguseid kuutõbiseid pole ma weel enne näinud. Ma panin imeks, et Teie suisa Pirita jõkke ei astunud, kui wesi wastu tuli.“
