276
„Meil oli ka tõsiseid asju läbi rääkida,“ tähendas Mathias, kuna ta pilk ärarääkimata õrnusega Leena näo peale heitis. „Ei puudunud palju, ja ma oleksin homme hommiku murtud südamega Tallinnast wälja rännanud. See kuri inimene siin torkas mu pead-pidi põrgutulesse, enne kui ta mulle paradisi jalgwärawa lahti tegi. Ma ei mõista, kudas inimest nõnda wõidakse piinata!“
„See on ja tuttaw naisterahwa-krutsku,“ tähendas Huber. „Nad annawad enne pipart, et suhkur pärast seda magusam maitseks. Tunneme juba! Aga Teie poolt, Leena, poleks ma seda siiski uskunud! Ainust karistusepehmendamist wõite ainult selle eest nõuda, et oma õeluse täna nii lühidelt lõpetasite. Oma riiwatuma kirja eest aga — ja, ja, armas laps, seda olen mina ka lugenud, sest meil mõlematel pole üksteise eest saladusi — oma kirja eest walige omale nuhtlus poomise-surma wõi saja musu wahel wälja.“
Leena ei wastanud, ta naeratas ainult. Ta silmadel oli waade, nagu elaks ja liiguks ta unenäos. Ja umbes sellesarnane tundmus walitses ka Mathiase üle, kuid selle wahega, et ta õnn ja rõem sagedaste waljul, ülewoolawal wiisil kõne ja naeru läbi kuuldawale tuli, kuna mõrsja sisemine elu nagu magusa, wäsinud uinatuse sisse kadus…
Kolm õnnelikku inimest rändasiwad ehapunal mööda merekallast linna poole. Meri kohas salaliselt ja Konrad Huber wilistas. Tal oli asja wilistada, sest ta oli täna oma pandiks pandud pea tagasi wõitnud ning ükski ei tohtinud teda enam waleprohwetiks nimetada…