274
Heal lämbus sosinaks, mida kumbki ei mõistnud, ja Mathias tundis, kuda ta käe peale suured palawad piisad langesiwad. Need piisad ja õõguw hinge-aur, mis ta põse wastu käis, äratasiwad ta elule. Tal tungis mingi hüüe kurgust, enam ehmatuse- kui rõemu-hüüe, siis hakkas ta mõlema käega selle ilusa walkja pea ümbert kinni, mis ennast praegu temale andnud, surus teda oma rinna, oma põse wastu ning sosistas naeratades, õnnelikult naeratades nagu wee seest tõmmatud uppuja:
„Nii on õige, Leena, nii on hea!…“
Waheajal oli jõe-wool lootsiku tagurpidi päri-wett kandnud ja ühe kaldakäänaku ning wette langenud puu wahele kinni wiinud. Sealt püüdis sõidriist ennast ise sel wiisil wabastada, et ta nina jõe poole hakkas käänama. Kuid seda ei lastud sündida. Kaldalt kahmas tugew käsi wene serwast kinni ja tõmmas ta peaaegu kuiwale.
„Nõnda ei sõideta mitte wee peal! Wõi arwate, et mul himu on Teid külma wee seest wälja õngitsema tulla! Aerud sisse, muidu olete neist ilma!“
Sõnad öeldi nii waljul ja karedal käsutoonil, et lootsikus-istujad kohkudes lahku lõiwad ja laial silmal ümber waatasiwad.
Kaldal seisis Konrad Huber.
Ta nägu polnud muud kui üksainus suur ja lai hirwitamine.
„Küll oli kena pealt waadata,“ ütles ta ja tegi, nagu pühiks silmist pisaraid. „Süda hakkas sees sulama ja suu wett jooksma… Mati, seda tegid hästi! Sel oli elu sees ja luulet ja wäge! Justament nagu pildi peal!… Mati, ma ütlen su siinsamas meistriks. Õpipoisist kohe meistriks! Ja nüüd ei kahetse ma enam sugugi, et ma Teile mööda kallast järel wantsisin, Teie järele waritsesin ja luurasin nagu
