273
Aga sel mehel ei olnud halastust, nagu uppujal neelawates woodes halastust ei ole. Ta päris edasi, ta sundis, tuupis, pitsitas. Tal oli wastust waja, mida ta uskuda suudaks, millest ta waidluseta mööda ei peaseks.
Ja selle wastuse andis talle piinatud neiu wiimaks.
„Herra Lutz, ma ei armasta Teid…“
Hoolimata sellest, et Mathias niisuguse wastuse wastu pidi ettewalmistatud olema ning oligi, mõjusiwad Leena pool-sosistatud sõnad tema kohta siiski nagu ootamata haamri-löögid pähe. Aerud libisesiwad tal käte wahelt, ta tugew kogu wajus lõdwalt kokku, ta silmad waatasiwad nagu kustuwa läikega üle paadi-serwa wette, mis ta pilkude ees punakaks, wirwendawaks uduks muutus.
Kumbki ei lausunud tükil ajal sõna. Ja kui ka neiu weel midagi oleks öelnud, Mathias poleks seda wist kuulnud, sest ta ei kuulnud ega näinud ka seda, et Leena tüüri juurest äkitselt tema põlwede ees olewale pingile istus ja käe tema käise peale pani.
„Herra Lutz, andke mulle andeks!“
Ta pidi oma sõnu kordama ja tema käest pigistades kinni hakkama.
See oli nagu kaugel, udu sees wiibiw pilk, millega Mathias temale nüüd otsa waatas. Ta nokutas ainult peaga ja püüdis naeratada, aga see oli nagu surija naeratamine — wäsinud ja tüdinenud…
Seal korraga hakkasiwad ta kaela ümbert kaks wärisewat käewart kinni, kuum põsk puutus ta palge ja ta rinna wastu surus end raskeste töötaw pehme rind, millest tõukewiisil, nuuksuwalt, katkestatud sõnad tungisiwad:
„See kõik pole ju tõsi, mis mu suu rääkis — ma ei uskunud seda ju isegi — miks ei peaks ma sind — sind — üksnes sind —“
